/nginx/o/2008/03/10/24926t1hc2d7.jpg)
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimehe ja Keskerakonna liikme Jaak Aabi hinnangul näitab doktor Rein Vahisalu kirjeldatud olukord vanurite hoolduses, et meie sotsiaalhoolduse võrgustik on hõre ja nõrk.
Jaak Aab: seis hooldusraviga on nutune
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Tallinna keskhaigla südamearst Rein Vahisalu kirjutas laupäevases Postimehes, et kiirabiga haiglasse toodud ja jalule aidatud vanurid jäetakse kodus taas iseenda hooleks ja enam kui kiirabi on vanakestele vaja aeglast abi – järjepidevat ja päevast päeva kestvat.
Aabi sõnul peaks vanurite eest kõigepealt tõesti hoolt kandma lähisugulased, aga probleemid tekivad, kui need inimesed on väga hõivatud endale igapäevase leiva teenimisega või polegi selliseid.
«Kirjeldatud olukord tõestab, et meie sotsiaalhoolduse võrgustik on hõre ja nõrk,» nentis Aab.
Endise sotsiaalministri sõnul aitaks loos kirjeldatud vanurite puhul tõenäoliselt koduhooldusest, kahjuks pakutakse koduõendust haigekassa arvelt väga vähe.
«Omavalitsused üritavad anda siin oma panuse hooldusteenuse pakkumisega, kuid ka nende rahakott on õhuke ja kõiki abivajajaid aidata ei suudeta,» nentis ta.
Aabi hinnangul käivad enamusele inimestest rahaliselt üle jõu pansionaadi või hooldekodu kohad ja riigikontroll tõi oma auditis välja, et taastus- ja hooldusravi saab vaid 25 protsenti vajajatest.
«Ja samas kehtestas valitsus eelmisest aastast hooldusravis 3000 krooni omaosalust,» rõhutas Aab. «Seis hooldusraviga on nutune.»
Aabi sõnul ei parane olukord, kui riigi rahakott jääb sama õhukeseks ning sotsiaal-ja tervishoiukulutused puudulikuks.
«Siit ka küsimus, kuhu läheme oma arengus,» sõnas ta. «Esialgu suundume rohkem Lõuna-Ameerika banaanivabariigi suunas, kui Põhjamaa heaoluühiskonna poole.»
Aabi väitel tuleb heaoluühiskonna eest rohkem maksta, just neil, kes paremini hakkama saavad ja teenivad.
«Põhjamaades on see loomulik, keegi ei kuku minestusse astmelise tulumaksu peale, pigem ollakse uhked, kui suudetakse üldisse heaolusse rohkem panustada,» kirjeldas ta. «Küsimus on endine - millist Eestit me tahame?»