Nimekiri: 9 kõige väiksemate lootustega presidendikandidaati

Kadrioru loss. Foto: Toomas Huik

Politoloog ja poliitika.guru toimetaja Tõnis Leht kommenteeris nimekirja presidendikandidaatidest, kelle puhul on valituks osutumise tõenäosus napp või väga lähedal nullile. Aga teisalt - eks juhtu Eesti poliitikas vahel ka hämmastavaid imesid…

Keskerakonna kandidaadid

Edgar Savisaare puhul pole täna kindel isegi see, et ta Keskerakonna presidendikandidaadiks saab. Aga kui Savisaar päriselt tahab, siis...

Kriminaalasjadega kimpus oleval Savisaarel on teistelt parteidelt väga raske toetust loota. Savisaart, kui opositsiooni ühiskandidaati võiks ehk toetada Keskerakonnaga koostööd otsiv EKRE, kuid pigem eeldab EKRE Savisaare tiiva toetust hoopis oma kandidaadile valimiskogus. Lõpuks ei soovi Keskerakond jätta Reformierkonnale ka kogu presidendikandidaatide ülesseadmise au.

Mailis Repsi kandidaadiks asumine on eeskätt Keskerakonna sisene mäng ja Simsoni-Ratase-Repsi tiiva käik Savisaare leeri vastu. Repsil tekiks mingisugused õrnteoreetilised võimalused alles siis, kui Savisaar taanduks parteijuhi kohalt ja Keskerakonna nägu põhjalikult muutuks. Repsi jaoks on presidendikandidaadi kandidaadiks olemine ka enda profiili kergitamine.

Peeter Ernits ja Marina Riisalu on Savisaare leeri välja käidud nimed, et lahjendada Repsi kandidatuuri ja naeruvääristada kogu presidendirallit. Mõlema võimalus presidendiks saada on pehmelt öeldes kaheldav.

Sotsiaaldemikraatlik kandidaat

Eiki Nestor on ihult ja hingelt liiga sots ja oma partei mees. Seetõttu on tal väga keeruline tõusta koalitsiooni ühiskandidaadiks, kuid täiesti välistada seda ei saa. IRL, sotsid ja ka Vabaerakond vajaksid oma kandidaadiks vähem parteilist ja üldrahvalikku kuju, kelle kõrval tänased Reformierakonnaga seotud kandidaadid paistaks liiga parteilistena. Nestori probleemiks on ka tema madal avalikkuse toetus.

Muidumehed

Allar Jõksi komistuskiviks saab suure tõenäosusega Reformierakonna ja Keskerakonna vastuseis. Reformierakonna tuumikul on pea võimatu andestada Jõksile tema olulist rolli Silver Meikari algatatud Reformierakonna rahaskandaali avalikustamise juures. Väärib märkimist, et toonase joone jätkumist kinnitas Jõks ka oma kandidatuuri üles seades. Jõksi «programm» pole meeltmööda ka Keskerakonnale.

Ilma Reformierakonna toetuseta on välistatud Jõksi valituks osutumine Riigikogus ning ka valimiskogus jääks talle pigem liberaalsete jõudude killustaja roll. Küllap sobratakse usinalt ka Jõksi advokaadiportfellis, et sikutada sealt välja juhtumeid, mida serveerida kui presidendirollile sobimatutena.

Indrek Tarand pigem sogab vett, naudib mängu ilu ja toetab Marina Kaljuranda. Vabaerakonnale võib tema nime pildis hoidmine olla mingil hetkel kasulik, sest ta saab vajadusel debattides osaleda.

Reformierakonna taustaga

Jaak Jõerüüt - Jõerüüdi šansid said raskesti parandatava hoobi juba õige varakult. Ta on hea näide, kuidas välja hüütud kandidaate kiiresti sõelapõhjaks lastakse. Paar artiklit minevikust ja foon tema ümber on järsult teistsugune sellest, mis oli hetkel, kui ta enda kandidatuuri välja hõikas. Iseenesest ei ole ükski tema minevikust otsitud etteheidetest piisav, et teda presidendina välistada, kuid Jõerüüt on olnud taolistes küsimustes väga tundlik ning vaevalt see tänaseks muutunud on. Ei paista, et keegi peale Vabaerkoanna oleks valmis teda kandidaadiks esitama.

Urmas Paeti võimalused Kallase ja Kaljuranna vahelt reaalseks kandidaadiks tõusta on napid, aga mitte olematud. Eeldatavalt lähtub ta põhimõttest, et poliitikas on vaja olla nähtav. Presidendivalimiste kampaanias vähemalt teatud määral osalemine selle võimaluse ju annab.

Paeti ülesseadmine võib olla ka osa Reformierakonna kommunikatsioonist. Nimelt aitab kolmas kandidaat vältida otsest Kallase-Kaljuranna vastandumist ja kahe leeri laupkokkupõrget.

Sõelale jäävad…

Nagu kiire arvutus näitab, jäid eeltoodud nimekirjast välja Mart Helme, Marina Kaljurand ja Siim Kallas. Ja nagu loo alguses ka öeldud, võib Eesti poliitikas juhtuda täiesti ettenägematuid asju.