Kalamehi on igat masti, nagu ka kalu

Vladislav Koržets näitab uhkelt säga, kelle ta püüdis Venemaal Volga jõest – Eestis pole see lubatud. Foto: Hanno Kask

Üks hea ütlemisega Eesti diplomaat visanud kord seltskonnas nalja, et riigivisiidid on inimtegevuse kõrgeim vorm – kuid vabalt võib sedasama väita hoopis kalastamise kohta.

Kui teaduslikus väitekirjas ei kõlba kasutada väljendit  «mulle tundub nii», siis oma kogemustele ja lugemustele tuginedes tundub mulle, et kalalkäimine on hobi, mida on raske kritiseerida. Nalja muidugi võib visata, miks muidu on kalameestest sadu, kui mitte tuhandeid anekdoote.

Kirjatsura Jüri Pino rääkis mulle möödunud nädalal veel kuulmata nalja setust, kes istus järve ääres ja õngitses, kuni näkkas kuldkala. Kalake palus end vabaks lasta, lubades täita mehe kolm soovi. Nagu kuldkalad ikka teevad. Esimesena soovis setu üht magusat saia ja saigi. Sõi  ära. Teist soovi mõelnud setu õige pikalt ja siis öelnud, et tahaks ühte saia veel. Sõi sellegi. Vabadust ihkav kuldkalake tahtis ruttu ka kolmanda soovi täita, setu mõtles veidi ja teatas: «Nüid tahaks õkva sitale!»