Marti Aavik: plats puhtaks

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Tallinna suur häda on see, et tšinovniklik, modern-feodaalne valitsemiskultuur pole linnavalitsusest kunagi kadunudki. Isegi mitmed politoloogid ja muud ühiskonnavaatlejad on pidanud kohaseks tagantjärele naeruvääristada Isamaa loosungit «Plats puhtaks!». See olevat olnud agressiivne ning huvitavate kultuuriteooriatega tutvunud õpetlased veavad mõnuga kummalisi paralleele, analüüsides ainult sõnu, aga jättes tähelepanuta selle, mis ja kuidas tegelikult juhtus.

Ometi oli «Plats puhtaks!» midagi, mis Eesti riigivalitsemise juures tõepoolest toimus, aga Tallinna linnavalitsuses toimumata jäi. Koond­erakond vahetas linnaametnike elu nõukogulikud raamid millegi tsaariaegse, moderniseeruva bürokraatia ja feodalismi vahel kõlkuva vastu. Eesti riigivalitsemist motiveeris muutma tung ELi poole. Linnavalitsused aga NATOsse ei pürgi ja OECDsse neid ei võeta. Miks oleks pidanud muutuma, kui niigi maksti hästi?

Muidugi tundub Eesti riik oma kummaliste ja kiirelt külgevõetud läänelike kommetega võõristav. Tore, et oleme ELis ja NATOs ja eurotsoonis. Aga kas siis peab, härrased, mingite veidrate reeglitega tüütama tulema? Mis valu ajab pidupäeva kõnedest elu ennast tegema? Tundub, et just see jääb tšinovnikluse kandjatele arusaamatuks. Las paatos ja küünilisus elavad rahulikult koos, mitte üksteist välistades, vaid võimendades. Moraaliküsimused on ju nii suhtelised, nagu kodumaa valgete kasetüvede ilu…

Mullu näiteks lasti Tallinnas lahti üks aastakümneid töötanud ametnik, aga mitte pattude ja trikkide (mida, nagu kuulukse, polnud vähe), vaid küllap eelkõige kogemata juhtunud allumatuse pärast.

Koonderakond kandis tšinovnikluse tuletungalt ja kui nad tõrviku maha pillasid, korjas Keskerakond selle üles. Muidugi meelitab selle kuma uusi liitujaid, kes vaatavad nagu Gogoli «Surnud hingede» Tšitšikov endise ametniku poole: äsja veel potisoengu ja tindiste sõrmedega tagasihoidlik lauaülem, aga millise tõllaga ta nüüd sinust mööda vurab, kui magusad prantsuse odöörid… alandlikud lakeid ees ja taga – lugupeetav inimene. Miks siis mitte proovida? Mis selles halba on? Metamorfoos on võimalik!

«Plats puhtaks!» oli kiire kirurgia, Tallinna ravitakse aeglaselt ja valulikult, euroopaliku korrakaitse versiooniga kemoteraapiast.

Mõnes mõttes on meil isegi hästi läinud. Ega siis Gogoli ametnik ei olnud mingi monstrum, lohe Gorõnitš, ikka inimene. Päris platnoid on Tšitšikovidest hullemad.

Asi ei ole rahvuses, vaid mitmesaja-aastase traditsiooniga venelikus versioonis bürokraatiast ja tšinovnikute isiklikes eesmärkides selles haldus-seljankas. Kui palju venelastest ametnikke Tallinna linnavalitsuses üldse on? Tšinovniklust kannavad seal edasi ikka eestlased, olgu või venelaste häältega.