Maksimi silmad on meeleheitel ja väsinud, ta liigub justkui unes, millest ei julge ärgata. Laupäeval kaotas 36-aastane Maksim kohutavas tulekahjus oma naise Viktoria ja tillukese tütre Nastja.
Sillamäe tragöödia on avanud inimeste südamed (4)
«Kõige hullemad saavad olema matused,» ütleb Maksim ja tema ilmselgest unetusest liikumatus pilgus väreleb hetkeks miski. Punapäiste Viktoria ja Nastjakese surnukehad viiakse alles Sillamäelt Tallinnasse ekspertiisi. «Nad pidid homme (täna – toim) helistama, millal me nad tagasi saame tuua,» ütleb mees justkui iseendale.
Reede öösel kell 23 ärkas Maksim koos kohe-kohe viieseks saava poja Rostislaviga elutoa diivanil, kui tuleleegid juba lage noolisid. Maksim haaras poja, jooksis uksest välja trepikotta, ja kui tahtis tuppa tagasi minna, et teises toas suletud ukse taga maganud Viktoriat ja kolmeaastast Nastjat päästa, olid leegid haaranud juba kogu elutoa. Maksim enam nendeni ei pääsenud. Sealt, põlemata toast, tõid päästjad hiljem hukkunud välja.
Kui Maksim esmaspäeval endise kodu ust lukust lahti keerab – lukk ikka töötab! –, ei paista tema näost enam ühtegi emotsiooni. Hruštšovka koridor, imeväike köök, elutuba, aknad ja rõdu on täiesti söestunud. Aga tagumisest toast paistab heledate voodiriietega magamisase – sellel uinusid igaveseks vingu tõttu Maksimi kaks lähedast.
Lähedasi on mehel aga veel: lisaks kohe-kohe viieseks saavale Rostislavile, kelle Maksim suutis tulest päästis, on tal veel kaks poega, varsti kaheksaseks saav Aleksandr ning kuuene Nikita. Ja siis veel põhikooli lõpetav Liivi ehk Aljona, kes pole küll Maksimi päristütar, aga koos Viktoriaga tuli ka tüdruk mehe ellu.