Kaljuranna hoolikalt kaalutletud teekond Kadrioru poole

Marina Kaljuranna kinnitusel soovib ta kogu hingest saada parteideüleseks presidendiks, kuid tema ei jää seisma, kui ta ei peaks sellele ametipostile pääsema. Foto: Mihkel Maripuu

Valmisolekust saada Eesti Vabariigi presidendiks pakatav Marina Kaljurand (53): «Jah, see on õige otsus, jah, ma olen sellele pühendunud ja ma arvan, et oleksin Eestile hea president.»

Kuigi Reformierakond pole veel oma otsust langetanud ja teised parteid ei kiirusta Kaljuranna selja taha asuma, usub välisminister, et talle kuulub lai toetus ka teistes erakondades. Vähemalt nende valijate seas.

-Kõrvaltvaatajale võib jääda isegi veidi arusaamatuks, miks peaks valitsuse ühe säravama ameti, välisministri oma, vahetama presidendi oma vastu. Miks te seda kohta nii väga ihkate?

Välisministri amet ei meeldi mulle sära pärast, see koht on mulle lihtsalt väga huvitav. Diplomaadile, kes on töötanud aastaid välisteenistuses, seda enam.

Ma ei ärganud igal hommikul üles tundega, et soovin saada Eesti Vabariigi presidendiks. Hakkasin sellele tõsisemalt mõtlema siis, kui nägin rahva avalikku toetust mulle kui võimalikule presidendikandidaadile. See toetus on püsinud kõrge mitu-mitu kuud, mis näitab, et inimesed soovivad näha mind sellel ametikohal. Nad kujutavad ette, et selline võiks olla Eesti president.

Olen pikalt mõelnud ning paar nädalat tagasi Vabaerakonnaga kohtudes ütlesin, et jah, ma olen valmis olema president ja ma arvan, et oleksin Eestile hea president. Aga tõuge tuli avalikkuselt, mitte minu seest. Kuigi nüüd, mil olen kõik läbi mõelnud, leian, et see on õige otsus: jah, ma olen sellele pühendunud, jah, ma tahan seda. Aga minu elu ei jää seisma, kui ma ei saa presidendiks, ja loodan, et jätkan siis välisministrina.

-Rahva armastuse olete ära teeninud eeskätt diplomaadi ja välisministri, mitte presidendina.

Olen sellele palju mõelnud. On mitu komponenti. Ühelt poolt sain Eesti rahvale tuttavamaks Moskva sündmuste tõttu, aga ka diplomaadi ja suursaadikuna olen inimestega palju kohtunud. Võtan rahva toetust endale suure üllatusena, komplimendina tööle välisministrina, aga ka inimeste lootusena, milline võiks olla järgmine Eesti president.

-Milline president te oleksite?

Olen ka selle peale mõelnud.

-Kõik on läbi mõeldud!

Kõik. Sellised otsused ei sünni üleöö. See on kodus perega läbi arutatud, mõne sõbraga, mõne poliitikuga.

Eestil on olnud alati väga head presidendid. Igaüks on omal moel vastanud just neile ootustele, mis ühiskonnas on olnud.

Praegu leian, et Eesti presidendil on kolm kõige tähtsamat ülesannet.

Esimene on turva- ja kindlustunde andmine. Me elame ebakindlas maailmas, kus on julgeolekuoht idast, terrorism, migratsioon. Need teemad puudutavad meid rohkem kui ei kunagi varem. Inimesed soovivad kindlustunnet, nad tahavad teada, et riik teeb kõik, mida riik suudab, et neil oleks hea ja turvaline elada. President saakski olla just see kuju, kes sisendab turvatunnet. Seda koostöös valitsuse, parlamendi, kodanikuühiskonnaga.

Teiseks – mida tunnen, mida inimesed ootavad ja mida ma ka ise soovin – on see, et kõik näeksid Eesti riiki õiglase riigina. Et riik oleks õiglane iga üksikisiku suhtes. Ka nende suhtes, kes alati ei räägi häälekalt enese eest. Vahel oleme läinud seda teed, et sildistame inimesi liiga kergesti stiilis: ah, ta ongi selline, ah, ta arvabki nii. Tuleb jõuda aga põhjuseni, miks ta nii arvab.

-Kas peate mõnda ühiskonnagruppi eraldi silmas?

Ei, aga tunnen kohtumistel inimestega, et nende lihtne soov on, et neid ära kuulataks. Välisministri ja valitsuskabineti liikmena olen otsuste sees ja juures. Mulle on kõik lihtne ja arusaadav, minu meelest on need poliitilised otsused õiged. Aga kui kohtun inimestega, siis mõistan, et inimesed ei saa neist asjadest samamoodi aru. Neile pole ka piisavalt seletatud, nendega pole piisavalt räägitud, nende arvamust pole piisavalt kuulatud.

Inimene tahab – ja tal on õigus seda tahta –, et riik oleks tema suhtes õiglane, et riik kuulab teda, et tal on selles riigis hea olla.

Kolmas ülesanne riigipeana, mis tuleneb põhiseadusest ja presidendi välispoliitilisest rollist, on Eesti vabaduse, Eesti iseseisvuse, Eesti riikluse säilitamine. Mitte lihtsalt säilitamine, vaid just selles ruumis, kus me praegu oleme, lääne liberaalses demokraatlikus väärtusruumis, me ei tohi sealt ära minna.

Me saame olla tugevad ainult koos teiste samameelsete riikidega. Liberaalne lääs ei ole kusagil eemal, vaid meie olemegi see. Me peame ennast tugevdama, aga me peame tugevdama ka demokraatial põhinevat väärtusmaailma.

See võib kõlada loosunglikult, kuid ma usun sellesse. Ainult nii saab Eesti püsida riigina, mille 1991. aastal taastasime. Millest unistasime toona. Praegu me oleme selline riik, aga me ei tohi sellelt teel eemale minna.

-Kui räägite õiglusest oma rahva suhtes, siis kas on liiast sellest välja lugeda kriitikat praeguse valitsuse kohta, kes pole suutnud oma rahvaga rääkida, kes pole suutnud oma rahvaga kohati aus olla, pole suutnud end rahvale lähedaks teha?

Kui inimesed tunnevad, et nendega ei räägita, siis tuleb sellest lugu pidada ja vastavalt sellele käituda. Jah, me elame eri inforuumides, meil on erinevad tutvusringkonnad, aga kui keegi tunneb end kõrvalejäetuna, siis tuleb seda võtta väga tõsiselt.

Kui keegi tunneb, et migratsioon võib kahjustada meie turvatunnet või kuritegevus võib Eestis suureneda, siis tuleb seda võtta väga tõsiselt ning seletada, mida riik teeb selleks, et Eestis terrorismioht ei suurene, kuidas me kontrollime sõjapõgenike tausta, et nende seas ei ole terroriste, kurjategijaid. Sada protsenti ei saa seda kunagi välistada, aga see risk tuleb viia miinimumini ja seletada inimestele.

-Miks te ei astunud Reformierakonda, nagu aasta tagasi erakonna esimehele ja valitsuse juhile Taavi Rõivasele lubasite?

Jah, tõepoolest, kui Taavi Rõivas kutsus mind välisministriks, siis rääkisime, et tuleme selle teema, Reformierakonda astumise juurde tagasi. Aga siis hakkasid ilmuma avaliku arvamuse küsitlused, siis hakati mind käsitlema võimaliku presidendikandidaadi kandidaadina ja leidsin, et erakonda astumine ei ole lihtsalt õige. President peab olema parteideülene, president ei saa olla mitte ühegi partei liige.

Saan aru, et kui juhtub nii, et mind ei valita presidendiks, siis ma ei saa avalikku toetust kõrvale jätta. Jah, ma jätkan poliitikas, jah, ma kandideerin järgmistel riigikogu valimistel suure tõenäosusega, ja jah, siis tuleme tagasi parteisse astumise küsimuse juurde.

-Kas tunnetate ka erakonnas solvumist, et parteivälisel inimesel on nii kõrge positsioon ja palju tähelepanu, kui erakonna enda liikmed on kõrvale jäetud? Kas see võib tekitada Reformierakonnas teie suhtes vastasseisu, kui läheb valimiseks, kas toetada teid või Siim Kallast?

Ma ei oska öelda, kas inimesed on solvunud, aga väga mitu Reformierakonna inimest, kellele olen seda seisu samamoodi seletanud, on sellest aru saanud.

Fakt on ka see, et ma ei oleks läinud iga peaministri valitsusse. Ma jagan liberaalset maailmavaadet, ma sain öelda jah välisministri kohale asumise ettepaneku peale, kuna selle tegi Taavi Rõivas. Olen enese hinnangul ausalt käitunud ja ausalt vastanud neile küsimustele. Kui praegu poleks presidendikampaaniat, siis oleks ilmselt minu parteiline seis teistsugune.

-Teid esitles võimaliku presidendina esimesena endine välisminister Keit Pentus-Rosimannus. Kas see oli ka tema soovitus, et pole mõtet end parteiga siduda?

Tõepoolest, Keit kirjutas paar aastat tagasi Eesti Ekspressi artikli, kus ta mainis minu nime. Läksin lehele eelnenud õhtul magama, kui Keit saatis sõnumi, et homme hommikul ilmub Ekspressis üks lugu ja ma kirjutasin sinna sellise lõigu, kuna ma päriselt arvan nii. See oli mulle täielik üllatus! Võtsin seda suure komplimendina, aga sinna see jäi.

Umbes aasta hiljem, kui ilmusid avaliku arvamuse küsitlused, kus alumises nurgas oli ka minu nimi, mis hakkas tõusma, tõusma, tõusma, siis jah, Keit oli esimene, kes mind võimaliku kandidaadina välja pakkus.

-Kas just seepärast on Pentus-Rosimannus ka teie meeskonnas?

Jah, olen Keiduga väga palju nõu pidanud, aga ma ei saa öelda, et mul oleks oma meeskond, sest neid, kellega nõu pean, on paarkümmend. Meil ei ole meeskonda selle sõna traditsioonilises mõttes. Meil pole tööülesandeid jaotatud, pole regulaarseid kooskäimisi. Suhtlen inimestega nii, kuidas mul vajadus on.

-Lihtsale inimesele on Autorollo saaga puhul jäänud pigem mulje, et päris puhas see mäng Rosimannuste perekonnas ei olnud. Kas see ei häiri teid?

Riigikohus tühistas aastataguse otsuse, mis oli pannud Keidule osalise vastutuse Autorollo asjas, ning ütles suure osa nõuete kohta, et need olid algusest peale alusetud. Ma usun õigusriiki. Hindan Keitu väga kõrgelt, ta on töökas, aus, sümpaatne inimene. Loodan, et kohtuasja teine pool saab ka õiglase lahenduse.

-Tallinna Sadama afäär, ämma kilekotid, Autorollo – kas teile ei tundu, et skandaalid uuristavad tasakesi Reformerakonna usaldust?

Iga asja tuleb vaadata üksiku juhtumina. Pigem on tähtis see, et paljud korruptsioonijuhtumid on avastatud ja päevavalgele toodud. Näen pigem positiivset poolt: me julgeme sellest rääkida, julgeme avalikuks tuua, fakte ei varjata.

Olen hariduselt jurist, olen pikalt töötanud diplomaadina, ma usun sellesse, et Eesti on õigusriik. Usun sellesse, et meil on sõltumatu õigusemõistmine ja sõltumatud uurimisorganid, kohtud.

-Kui suured, tugevad erakonnad, Reformierakonna kõrval ka Keskerakond, ei pööra sisemiselt kahtlastele asjadele liiga tähelepanu, siis hakkab rahvas lõpuks kalduma populistlike erakondade poole, nagu EKRE, ja ühel hetkel on liiga hilja, et endale silma vaadata ja tunnistada, et kõik ei ole ehk päris puhas ja hästi.

Ideaalset riiki, ideaalset erakonda ei ole olemas. See, et EKRE võidab populistliku erakonnana praegu populaarsust, ei ole omane ainult Eestile, see toimub ka Euroopas. Kasutatakse ära tihti moonutatult ja valefakte, esitades kriise ja küsimusi, mis Euroopa ees seisavad.

Minu jaoks läheb punane joon sealt, kust minnakse vastu demokraatlikele põhimõtetele, demokraatlikule riigile. Kui hakatakse levitama vihkamist, vaenu, Eesti isoleerimist lääne väärtusruumist. Sellele tuleb vastu hakata.

Mina töötan selle nimel, et Eestis ei saaks populistlike erakondade mõtteviis mitte kunagi valdavaks, vaid vastupidi, et toetus neile oleks marginaalne.

-Teie miinuseks tuuakse eemalolekut Eesti sisepoliitikast. Võtame läbi mõned olulisemad-valulisemad teemad Eesti ühiskonnas. Kes ja kuidas peaks suutma rahvast ühendada ja rahustada pagulaste teemal?

Palju on kinni suhtlemises. Olen käinud kohtumistel, kus oleme alustanud välispoliitikast ja jõudnud ikka pagulasteemani. Inimesed ei küsi tegelikult keerulisi asju. Nad tahavad teada, miks me võtame just nii palju pagulasi, kuidas me nende tausta kontrollime, kui palju nad saavad sotsiaalabi ja ega seda tehta nende inimeste arvelt, kes meil kõige rohkem abi vajavad.

Kas nad ikka integreeruvad? Kas nad võtavad omaks meie kultuuri ja hakkavad õppima eesti keelt? Neile küsimustele on vastused tegelikult olemas.

Migratsioonist rääkides leian, et Eesti riik on käitunud vastutustundlikult. Me pole tormanud ummisjalu kõiki põgenikke vastu võtma, vaid teeme seda nii palju, kui oleme valmis.

-Haldusreform ootab vastuvõtmist. Millist omavalitsuskorraldust teie toetate?

Riigikogus arutlusel olev haldusreform on väga mõistlik. Ilmselt on detaile, mida saab muuta, aga oluline on see, et reform vastaks muutunud olukorrale. Meil on toimunud demograafilised protsessid, linnastumine, praegu on meil kohalikke omavalitsusi rohkem, kui on otstarbekas, ja rohkem, kui on efektiivseks tegutsemiseks vajalik. Aga kuidas iga konkreetne omavalitsus toimima ja tööle hakkab, siin on väga suur roll kohalikel kogukondadel. Riik annab raami, kuid detailid tuleb kokku leppida kohapeal.

-Kas ööistungid on õige vahend riigikogu töö tegemiseks?

Eks see on üks parlamentaarse demokraatia näide. Kuigi mina näeksin konstruktiivsemaid võimalusi kaasa rääkimisel.

-Aga opositsiooniga ju ei räägita, ei arvestata.

On ju võimalik esitada parandusettepanekuid, kõiki neid küsimusi on arutatud aastaid riigikogu komisjonides. See eelnõu ei kukkunud taevast riigikogu saali, vaid on arutatud riigikogus, kaasatud kohalikke omavalitsusi. Protsess on olnud aastakümneid pikk.

-Parlament on rikkam kahe erakonna võrra, mis teeb teisi parteisid ärevaks. Vabaerakonna puhul öeldakse kogu aeg, et nad ei tee mitte midagi, Reformierakond on võtnud relvaks vastandumise EKRE-le. Kas see on mõistlik?

Kõigepealt: rahvas valib. Rahvas valib riigikogu liikmed, poliitikud. Sellega tuleb arvestada, sellest tuleb lugu pidada.

Ma ei tea, kas sõna «vastandumine» on õige, aga seda, et öeldakse selgelt välja, kui EKRE läheb üle n-ö punase joone ja hakkab demokraatlikele väärtustele vastu rääkima, siis jah, neile tuleb väga selgelt vastu hakata.

Imestasin ka ise, lugedes EKRE parlamendisaadikute arvamusi, kes võib olla Eesti president. Ma ei kujutanud ette, et 21. sajandi demokraatliku riigi parlamendis võib olla selline diskussioon. See ei ole meile lihtsalt omane! Nad võidavad populistlikult korraks toetuse, kuid pigem on see protest millegi vastu.

Jõuame taas selleni, mis olulisim: miks tekib inimestes protest? Leian, et toetus EKRE-le on mingil määral protest võimulolevate erakondade vastu. Ja taas: järelikult inimestega ei räägita piisavalt, ei kuulata, ei arvestata.

Inimesed leiavad, et võim on võõrandunud. Ehk tuleb tagasi tuua turvatunne, õiglustunne, kindlus – see on see, mida inimesed soovivad. Ja neil on õigus seda tahta! Ja mina presidendina teen seda.

-Meie majandus on paljuski suunatud ettevõtjate kummardamisele. Kas see on õige või kuidas tuua majandus seisakust välja?

Olen puutunud Eesti majanduse, äridiplomaatia ja väliskaubandusega kokku nii suursaadikuna kui ka välisministeeriumi välismajanduse poliitika asekantslerina. Olen käinud päris palju koos meie ettevõtjatega välisriikides, juhtinud äridelegatsioone, nendega palju suhelnud.

Ettevõtjate suust on kõlama jäänud, et nad soovivad riigilt stabiilset keskkonda ja kui lühidalt kokku võtta, siis öeldakse sageli: riik ei peaks segama, vaid püüdma aidata avada uusi turge. Eesti sõltub väga palju naabritest, mistõttu ei saa me võtta ainult enda majandusruumi ja analüüsida seda isekeskis. Me sõltume sellest, mis toimub Saksamaal, Soomes, sõltume laiemast pildist.

-Venemaast?

Venemaast vähemal määral. Praegu on meie kaubavahetus Venemaaga oluliselt väiksem kui kümme aastat tagasi. Suur murrang toimus tegelikult 2007. aastal. Enne seda oli ka kriise, kuid siis toimus suur muutus.

Kindlasti mõjutavad Venemaa sanktsioonid Eesti piimatööstust, Eesti põllumajandust, aga vastutasuks ei peaks me hakkama kunstlikult üles ehitama paremaid suhteid Venemaaga, vaid aitama ettevõtjatel otsida uusi turge. Selles mõttes tegi väga palju tööd ära endine väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sulling, praegu [teeb sedasama] maaeluminister Urmas Kruuse.

Aga jah, me oleme praegu üleminekufaasis ja riik peab tegema julgeid otsuseid.

-Kas meil on julgust?

Aga me teeme neid otsuseid. Vastasel juhul ei jää me ellu, meie majandus ei arene, me kaotame konkurentsivõimet. Me peame olema efektiivsed. Edukad on riigid, kes on efektiivsed, kus on innovatsioon, väga hea haridus. Meil on need näitajad olemas.

-Mainisite haridust, kas tasuta kõrgharidus on end õigustanud või probleeme juurde toonud?

See on väga huvitav teema. Oluline on see, et kõrghariduse saaksid kõik need noored inimesed, kes seda soovivad ja kellel on selleks vajalikud võimed.

Hariduse saamine ei tohi jääda mitte kunagi raha taha, ei kõrgkoolis, ei kutsekoolis, mitte üheski koolis. Kui lahendus on tasuta kõrgharidus ja see töötab, siis võib samamoodi edasi minna. Kui lahendus on tasuline kõrgharidus, aga kõrval on tugev stipendiumide või toetuste süsteem, siis ei näe ma ka selles probleemi.

-Tuleme tagasi presidendi rolli juurde. Milliseid presidendi pädevusi peate kõige olulisemaks?

Põhiseadus nimetab presidendi puhul olulistena välis-, julgeoleku-, kaitsepoliitikat ning Eesti esindamist neis küsimustes. Aga president on ka põhiseaduse kaitsja, nende väärtuste kaitsja. Ehk president saab tagasi saata seadusi, mis lähevad Eesti põhiseadusega vastuollu.

Näen presidenti ka majakana riigis. Et kui peaks midagi – loodame, et mitte – minema halvasti või kui peaks suurenema lõhe valitsuse, parlamendi ja inimeste vahel, kui inimesed leiavad, et valitsus ja riigikogu käituvad valesti, siis on president see, kelle poole vaadatakse.

Tema peab olema kindlustunde, õigluse, turvatunde looja, põhiseaduslike väärtuste kaitsja. Tema poole vaadatakse ning ta sekkub.

-Kas teie ei pelgaks sekkumist?

Ei. Olen olnud pikalt diplomaat ja kindlasti leiaksin parima meetodi. Vahel ei too kasu kellegi avalik häbimärgistamine, avalik kritiseerimine. Diplomaatias tehakse palju tööd ära kardinate taga, kinniste uste taga ja välja tullakse siis, kui lahendus on saavutatud. 25-aastane kogemus diplomaatias annab mulle hea tunnetuse, kuidas ja mismoodi sekkuda. Kas öelda avalikult ja kõva häälega või konsulteerida.

Mina toetan pigem seda, et oleks väga hea töine suhe kõigi erakondadega, kõigi riigikogu fraktsioonidega, riigikogu juhtkonnaga, valitsusega. Mina usun koostöösse. Aga ma ei löö kindlasti kartma, kui tuleb öelda, et minu meelest on midagi valesti.

-Olete käinud riigikogu liikmete juures võimalikku toetust uurimas. Miks teised erakonnad ei kiirusta teid kui endiselt kõige populaarsemat presidendikandidaadi kandidaati heaks kiitma?

See pole küsimus mulle, see tuleb esitada teistele erakondadele. Aga kui vaadata sel nädalal ilmunud värsket arvamusuuringut, siis meeldib mulle väga näha, et mul on nii lai toetus. Et isegi kui erakonnad ei ole riigikogus midagi välja öelnud, on nende valijad seda teinud ja mul on selle üle tõesti väga hea meel. Et mul ei ole selja taga üks või kaks erakonda, vaid lai toetuspind.

-Andrus Ansip on öelnud, et Reformierakond ei saa omada kõiki kõrgeid riigi ametikohti. Kas nõustute sellega?

President ei saa olla ühegi erakonna liige, president peab olema parteideülene. Aga vaadates senist ajalugu, on iga inimene, kes on presidendiks saanud, mõnda erakonda kuulunud. See pole tekitanud neile probleemi tõusta parteideüleseks presidendiks. Kas mina saan sellega hakkama? Mul ei ole mitte mingisugust kahtlustki!

-Arvatakse, et perekond Rosimannused on teie selja taga seetõttu, et oleksite Reformierakonna praegusele noorele ladvikule mugavam president kui Siim Kallas.

Seda tuleb neilt küsida. Olen selle jutuajamise ajal püüdnud selgitada, miks ma oleksin hea president. Ja ma loodan väga, et inimesed, kes toetavad mind, toetavad sellepärast, et ma oleksin Eestile hea president, mitte mingisugustel muudel põhjustel.

-Keda peate praegu oma suurimaks konkurendiks?

Ei oska öelda, ei sooviks nimetada ühtegi nime. Jälgin huviga, kuidas nimetatakse uusi kandidaatide kandidaate ja mõnest pean ma väga lugu, mõnest vähem. Mõnele soovin väga edu, teistele vähem.

-Muuseas, miks te praeguse presidendiga ülearu hästi läbi ei saa?

Saan temaga hästi läbi! Ma ei kujuta ette, et Eestis oleks võimalik, et välisminister ja president ei saaks omavahel hästi läbi. Meie koostöö peab toimima ja toimib.

Jah, meil on mõnes küsimuses ehk erinevad arusaamised. Viimane näide on see, kas Eesti peaks kandideerima ÜRO julgeolekunõukogusse. Jah, siin me oleme eri seisukohtadel, aga see ei tähenda, et me ei austa teineteise seisukohti, et seetõttu meie läbisaamine kannataks.

-Kuidas suhtute sellesse, kui pidevalt rõhutatakse kellegi sugu? Kas Eestile on vaja kvoodipresidenti?

Ei, kindlasti mitte. Eestile on vaja parimat presidenti ja olen kindel, et Eesti ka saab parima presidendi. Aga kui see juhtub olema naine, siis on mul selle üle väga hea meel. See näitab, et meie ühiskond on selleks valmis ja see oleks väga suur julgustus paljudele naistele, ükskõik mis elualal nad töötavad.