Mulle on alati meeldinud reisida kaugetesse paikadesse, kuhu eestlastel viisat vaja ei ole, sest juba passikontrolli töötaja protseduure on sama huvitav vaadata kui kevadiste lindude pulmatantsu.
Tellijale
Lõuna-Jaapani tundmatumad pärlid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustuseks võtab sõbralik mees naeratades minu passi ja lappab selle siis kiiruga läbi. Järsku on tema näos näha sügavat hämmastust. Lappab veel korra, kuid see üllatunud nägu ei kao kusagile: «Estonia?» paotub õrnalt tema huulte vahelt. Seejärel haarab mees suure lamineeritud paberi järele ja ajab sealt näpuga järge, lõpuks tema ilme rahuneb, eestlastel ei olegi viisat vaja.
Kolmepäevane reis Jaapanisse on ilmselgelt vähe, kuid kui rohkem kuskilt võtta ei ole, tuleb asuda kohe asja kallale. Sellest riigist teatakse peamiselt kahte asja: seal on tänavatel palju ekraane ning üle riigi on meeletus koguses templeid ja pühamuid. Kuigi viimased võivad olla üksteisele väga sarnased, on kõik omamoodi huvitavad ja pika ajalooga.