Väikesaarte päästemudel toimib kogukonna koostööl

Ruhnu päästeautod Foto: Ruhnlase blogi

Väikesaarte päästemudel toimib riigi ja kogukonna koostööl ning sarnaselt Piirissaarele tuleb tulekahju puhkemisel loota vabatahtlike valmisolekule.

Ruhnu päästekomando ainus väljaõppinud päästja Heiki Kukk möönis, et väikestel saartel on tõepoolest probleem olemas.

«Eks me ise peame oma hädadega hakkama saama. Minu kõrval on veel seitse meest, kes on saanud esmase koolituse, aga keegi neist pole mõistagi elukutseline. Meie tehnikaparki kuuluvad üks maastikuauto ja kustutusauto. Mõlemad on veneaegsed GAZid. Praegu need veel töötavad, aga kunagi ei saa kindel olla, kas järgmine kord on võimalik nendega garaažist välja sõita. Vananenud tehnika pole lihtsalt enam töökindel,» oli Kukk mures.

Päästeameti peadirektori asetäitja Tauno Suurkivi sõnul pole aga põhjust karta, et mõni piirkond tehnika ülesütlemisel ilma vahenditeta jääb. «Kui Ruhnus peaks autoga midagi juhtuma, siis küll me oma võrgustikust midagi välja kaevame,» julgustas ta.

Suurkivi sõnul on väga suur rõhk meeste koolitamisel, sest mida rohkem inimesi saarel õpetust on saanud, seda suurema tõenäosusega on vajalik hulk mehi ka õigel hetkel saadaval. «Eestis on palju saari ning isegi piiramatute rahaliste vahendite juures ei jätkuks kõikidel saartel lihtsalt vajalikku inimressurssi elukutselise päästekomando rajamiseks. Väikesaarel saab päästmismudel eksisteerida vaid riigi ja kohaliku kogukonna koostöös,» rääkis asetäitja.

Küsides Ruhnu päästekomandopealiku Heiki Kuke käest, kas sama suure tulekahju korral, kui oli Piirissaarel, jääksid ka ruhnlased hätta, on päästja vastus aus: «Loomulikult jääksime hätta. Kõik oleneb tegelikult avastamisest ja reageerimiskiirusest, sest kui tuli on juba suureks läinud, pole ka abijõududel mõtet enam reageerida. See võtab lihtsalt liiga palju aega».

Viimane suurem põleng toimus Ruhnus kevadel, kui maha põles 55 ruutmeetrine elumaja. «Põleng avastati liiga hilja ja päästa polnud enam midagi,» sõnas Kukk.

Kuke arvates on kõige tähtsam selliste tulekahjude ärahoidmiseks ennetustöö ja inimeste enda arusaam ohtude võimalikkusest. «Me käime meestega vähemalt korra aastas talusid kontrollimas, aga kui inimesed ise midagi ette ei võta, siis pole ka meil midagi teha».

Seda, et kõige olulisem on mõelda sellele, kuidas oleks võimalik õnnetusi ära hoida, kinnitab ka Tauno Suurkivi. «Kui õnnetus aga juba on toimunud, on väga tähtis olukord kiiresti avastada, sest nii saame päästa inimese elu,» lisas Suurkivi.

Küsimusele, kas Piirissaare juhtumi puhul oleks saanud päästjate kohalesaabumise aega vähendada, vastas direktori asetäitja veendunult, et tänase võimekuse juures tehti kõik, mis päästeameti võimuses. «Kui võrrelda Eestit põhjamaadega, kas territooriumi või inimese kohta, siis oma reageerivas võrgustikus ületame me põhjamaade taset üle kahe korra ja see on väga hea tulemus,» rääkis Suurkivi. «Isegi, kui me oleksime suutnud ennast parandada 10 või 20 minutit, siis poleks see enam midagi muutnud. Ainus, mis aitaks väikesaarte puhul olukorda tõhustada, on see, kui kohapeal rohkem ära teha».

Kihnust pärit Maarja arvates võib ta rahuliku südamega kohaliku päästekomando peale loota. Viimane suurem põleng Kihnus oli 2014. aasta mais, kui süttisid kaks autot ja rahvamaja. «Juhtunust anti kohalikule päästemeeskonnale kiiresti teada ning tulekahju likvideeriti üsna pea,» kiitis kihnlane kohalikke päästjaid.

Päästeameti kodulehekülje andmetel on Eestis käesoleval hetkel 72 riiklikku ja 115 vabatahtlikku päästekomandot. Vabatahtlikke reservpäästerühmi on neli. 66 riiklikus päästekomandos on pidevalt valves vähemalt kolm inimest.