/nginx/o/2019/03/19/11878719t1hc3d5.jpg)
/nginx/o/2011/01/09/496097t1h3194.jpg)
Kui kasutatakse väljendit Tartu film (mida tegelikult sisuliselt ei eksisteeri), ootad alateadlikult kauneid kaadreid Toomemäest ja Supilinnast, väikesest puust linnast, kohvikuist-kõrtsidest, tudengitest.
Tellijale
Tartu kui vaikne nurgake
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Kivastik on teinud filmiga «Üks mu sõber» tänuväärse töö näitamaks teistsugust Tartut – seda, mis tavaliselt tähelepanuta jääb. Hallimat, külmemat ja hingetumat Tartut ning inimesi selle keskel.
Näeme paneelmaju ja uusehitisi, narkomaane ja perverte, kõigi poolt unustatud kohvikut Sodiaak, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Lutsu raamatukogu.
Rõhutatult aeglase tempo ja nappide vahenditega tõmmatakse eesriie kolme keskealise peategelase üksiku ja otsiva hinge eest.
Tuleb välja, et Tartus peitub muudki peale igavese kevade, nooruse ja õitsemise. On üksindust ja ükskõiksust, kaotusi ja petetud lootusi, täitumata igatsusi ning mahavaikitud tundeid.
Filmi tuumkolmik
Filmi tuumkolmik – näitlejad Aarne Üksküla (Mati), Rita Raave (Ruth) ja Aleksander Eelmaa (Sass) – on kahtlemata tõeline raudvara, need suurepärased kogenud näitlejad on igaüks oma rolli justkui valatud. On näha, et Kivastikul on rolle kirjutades nende täitjad juba silme ees olnud.
Mati ükskõiksus ja allaandmine, Sassi ülipüüdlik optimism ja Ruthi allaheitlik lõhestatus kahe armastuse vahel moodustavad kokku liigutava lahutamatu terviku, mille iga lüli teisi toidab ja täiendab.
Kõrvalosadest tooksin esile Harriet Toompere veenva rolli Mati tütrena, Markus Luige letargilise Tõnni ja väikese Ingmar-Erik Kiviloo suurepärase ja mõjuva osatäitmise Karlina.
«Üks minu sõber» väärib kiidusõnu kunstniku- ja operaatoritöö eest.
Hästi läbi mõeldud detailipõhise lähenemise tulemuseks on kaunis visuaalne tervik, mille iga kaader on eraldiseisev üksus. Üldmulje on mõnevõrra fotograafiline.
Koos hästi valitud muusikaga on tulemuseks üks lihtne, ilus ja puhas film. Ei midagi maailmamuutvat, ei midagi piinlikku. Püha Graal ja Lindberghi kadunud lapsuke jäävad leidmata, Maa tiirleb endiselt ümber Päikese.
Ja küllap ei olegi filmi tegijate eesmärgiks olnud pakkuda vastuseid või mingit püha tõde.
Pigem on olnud soov jäädvustada üht osa inimkonnast, üht osa Tartust. Peegeldada üht vaikset nurgakest, mis muidu märkamatuks jääks. Ning see töö on kahtlemata hästi tehtud.
Väikelinlik «Sügisball»
Kui millegagi võrdlema hakata, on tegemist väikelinliku roosipõsise «Sügisballiga». Kuna filmi ealisse sihtrühma ma veel ei kuulu ja kajastatud inimlike valude-vaevadega ei haaku, siis läks see osa filmist minust rohkem või vähem mööda.
Küll aga võtan nüüd ette pika-pika jalutuskäigu Tartus, otsin üles filmis näidatud kohad ja vaatan oma kodulinnale pikalt, tõsiselt ja natuke teise pilguga otsa. Loodan, et «Üks mu sõber» on esmasündinu Tartu-teemaliste filmide suures peres.