Raul Rebane: ma ei taha teada, kes ma olen

Raul Rebane. Foto: Sander Ilvest

Ta on igal pool. Ta tunneb kõiki. Tal on oma arvamus. Kommunikatsiooniekspert ja strateegiline nõustaja Raul Rebane vaatab meelsamini suurt pilti, kui kuulab kellegi üksikut arvamust. Ta räägib meelsamini teistest kui iseendast. Ta leiab, et Eesti on küps naispresidendiks ja -peaministriks ning poliitikute tegelikku väärtust kaalutakse tihti alles pärast nende ametiaega.

Mulle on väidetud, et ka teie plaanite presidendiks kandideerida. On see tõsi?

Mina? (Naer… see kestab… see ikka veel kestab… hakkab rahunema.) Ma ei taha teada saada, kes ma olen... (Naerab edasi.) Ja vana rebast on raske püüda. (Rebane naerab ja me joome kohvi, kuni ta rahuneb.)

Kas te pole kunagi mõelnud ise poliitikasse minna? Ma usun, et erakondlikke kosilasi on teil olnud küllaga.

Nii kui Lesbose saarele kaks nädalat ühtegi pagulast juurde ei tule või need paigutatakse kiiresti ära, kaovad ka argumendid.

(Pikk vaikus.)

Ei ole. Ma pole ka huvisignaale välja saatnud, on palju muud teha. Vist pole ka seda kirge, et nüüd lähen ja rabelen. Teiselt poolt – tihti ei mõelda sellele, et inimene annab poliitikasse minnes ära midagi iseendast. See tähendab ju ühinemist grupiga ja selle grupi maailmavaate esindamist. Isepäistele pole see lihtne.

Meil on ju Vabaerakond ka?

«Vaba» nimes ei tähenda midagi, Põhja-Korea riigi nimes on ka vaba – vabariik. Erakonda minnes ei liituta nimega, vaid ideoloogia või liidriga.

Televisiooni programmeerimine, mis oli kaua mu eriala, õpetab maailma vaatama mitte läbi minapildi või grupihuvide, vaid mõistma suurt pilti. Just see tundub huvitav.

Mida suur pilt teile praegu näitab? Kui me seda intervjuud kokku leppisime, siis ütlesite, et Eesti kohal on tumedad pilved. Mis pilved need on?

Minu jaoks märgivad need pilved lõhenemist. Arvamused hakkasid ühiskonnas järsult lahknema aastal 2014, ilmselt seoses Krimmi sündmustega. Sellele järgnes kohe pagulaskriis, mis päästis veel kirgi valla. Selgelt oli näha liikumine keskelt servadesse. Populaarsust hakkasid koguma väga äärmuslikud seisukohad.

Kas te viitate EKRE-le? Nende toetus on ju küll päris kenasti kasvanud.

Mingi protsent elanikkonnast tahab alati kõva kätt, meil on selle toetusprotsent tavaliselt umbes 30. Et tuleks keegi ja lööks korra majja. Kõva käe ihalus kõigub ja sõltub närvilistest olukordadest ühiskonnas ja meil oli vahepeal üsna närviline õhkkond. Oht on selles, et kui kõva käe toetus ületab umbes 50 protsenti, siis on populistlikud muudatused vältimatud. Äärmuste edu koosneb alati lihtsast valemist «mida halvem, seda parem»,  ja kui ei ole piisavalt halb, siis tuleb asi halvaks rääkida. Osa usub.

Mida meil usutakse?

Praegu on olemas rühm inimesi, kes veendunult räägivad näiteks moslemiimpeeriumi tulekust Eestisse. «Kuradile faktid, peaasi, et ühiskond on veendunud,» ütles kunagi vene poliitikateadlane Sergei Karaganov.  Emotsionaalset usku on ka tore edasi rääkida ja muidugi ajab see perspektiiv hulluks.

Loomulikult on probleem olemas, aga sellega tegeletakse kõikjal, ka meil, tõsiselt. Aga ega seda vaidlusega ei lahenda. See laheneb olukorra muutmisega. Nii kui Lesbose saarele kaks nädalat ühtegi pagulast juurde ei tule või need paigutatakse kiiresti ära, kaovad ka argumendid. Kaua sa ikka jõuad vaimustuda jutust, kuidas meil on kohe 50 000 moslemit, kes kõik kannavad burkasid, miinivöösid ning on homoseksuaalsed.

Hiljuti kuulsin muidu vägagi targa inimese suust, et moslemite käest pääsemiseks tuleks igal aastal idast sisse tuua 10 000 inimest, kes on meile kultuuriliselt lähedasemad. See päästaks, sest eesti naised ei viitsi sünnitada. Siit kaugemale palju minna ei ole.

Ukraina kriisi ja pagulaste kriisi vahele jäi veel ka kooseluseadus. Kas äkki sai Eesti avalikkusele «teistsugust» lihtsalt liiga palju?

Eesti riik on 98 aastat vana, sellest 51 on oldud poliitvang. See peab jälje jätma ja selliste teemade puhul tuleb see välja. Teistsugustesse suhtumises on meil tõesti üks jalg idas, teine läänes. Osa tekste, mida meil siin räägitakse, on sõna-sõnalt pärit kremlimeelse saatejuhi Dmitri Kisseljovi saadetest ja kodukalt. Vaevalt et neid keegi sealt üle on võtnud, lihtsalt ideoloogia levib.

No kurat võtaks, 2000 aastat tagasi oli protsent-poolteist homoseksuaalseid, on praegu ja on ka tuhande aasta pärast. See on loodus. Ja lavastada nüüd sellest mingi rahvuslik katastroof, see on absurd. Jälle jookseme paugu, mitte kuuli eest. Meil peab hirmus palju aega olema, et sellise asjaga ennastunustavalt tegeleda ja lisaks veel tülli minna.

Ja siis tulevad veel uuringud, et tegelik oht ongi moslemid, aga Venemaa seda enam pole. Keegi saab kuskil ordeneid ja me oleme ajude sõjas tappa saanud. Mage lugu.

Räägime presidendivalimistest ka. President pole riigikogulane, keda igaüks valida saab, ometi on presidendikandidaadid üldrahvalik jutuaine. Mis selle asja nii põnevaks teeb?

See pole meelelahutus, see on võimu küsimus. Eesti Vabariigi presidendil ongi suur võim, eriti sümboolne võim. Need seisukohad, et võiks selle institutsiooni likvideerida ja siis jääb kõvasti raha üle, on minu arvates piinlikult ebakompetentsed. Suured asjad toimuvad ikka sümboolses, mitte administratiivses maailmas. «Kes oli kultuuriminister Shakespeare’i ajal?» küsis Stanislav Jerzy Lec. See küsimus võiks paljugi seletada.

Aga kujutleme siiski korraks, et arutame ja arutame ja jõuame ikkagi selleni, et presidenti pole tarvis. Mis siis teie arvates toimuma hakkab? Kus me temast esmajärjekorras puudust tunneme?

Neli asja on olulised. Põhiseaduse kaitse, riigi esindamine välismaal, riigikaitse, riigi sümboolika ja suhted. Viimase all on hirmus palju, muide ka selline veider asi nagu riigi ajakava, mille peavalvur president saab olla. Seda just riigi rituaalsuse ja tähtpäevade süsteemi järgimise ja uuendamisega. Näiteks Ilvese ajal on 20. august muutunud suureks peoks ja muutub ilmselt veel suuremaks. Selle tähistamine muudab sadade tuhandete ajakava.

Kui veel ajakavast rääkida, siis igal aastal ilmuvad välja targad, kes tahavad 24. veebruari õhtu pea peale keerata, sest neile ei meeldi. Selle peale, et nad muudavad poole miljoni inimese olulist päevakava, nad ei mõtle, sest on harjunud lauseid alustama sõnaga «mina». Konflikt on vältimatu.

Presidendivaidlus aga kestab?

Praegu tundub, et igaühel on presidendist oma ettekujutus. Rahvas tahaks, et Kadriorg sõimaks valitsust või oleks erakondade kainestusmaja. Erakonnad tahavad, et ta ei segaks või oleks mingi sisepoliitiline ombudsman, meedia nõuab, et ta oleks süütu. Ühes hiljutuses «Foorumi» saates tulid need soovid selgelt välja, seega on meil endal asi segane ja leida sellist, kes kõikidele tingimustele vastab, pole võimalik.

Minu arvates on peamine see, et presidendi ameti kaotamine suurendaks järsult eeldusi minna veel kiiremini tülli.

Meri, Rüütel, Ilves – kes neist on teie lemmikpresident?

Ma ei saa seda öelda. Nad kõik on väga erinevad. Nüüd tuleb uus ja jälle kindlasti täiesti erinev. Lisaks määratleb aeg presidendi tüübi, keda sel hetkel vaja. Pole ju mingi juhus, et Lätis oli mingil ajal Freiberga, Leedus Adamkus ja meil Ilves, kõik välispäritolu. Nende «sealt» päris kasvatus ja koolitus olid mingil ajal tugevalt stabiliseeriva tähendusega, nad olid oma mineviku pärast vähem rünnatavad ja kõik nad tõid siia mingit suuremat hõngu.

Seega on presidendi isik eelkõige sõnum, kommunikatsioon. Kas ta vanus on 80 või 42? Milline on tema maailmavaade, kultuuritaust? Kuhu ta meid suunab? Kas ta kehastab innovaatilist Eestit või ihaldab vanu häid aegu? Eurooplane või idatuule ihaleja? Tõestage, et sel kõigel pole meie jaoks tähtsust ja oluline on ainult erakondade kokkulepe.

Kas Eesti president võiks olla naine?

Jeerum, loomulikult. Kurb tõsiasi on, et oleme koos Venemaaga kogu regiooni ainsad riigid, kus pole olnud naispresidenti või naispeaministrit. Kus selles asjas meie ajudes lõnks sees on, ei saa aru. Arusaam, et sugu ja nahavärv pole olulised, on meil mõnikümmend aastat arengust maha jäänud. Kui NSV Liit poleks lagunenud, ei usuks vist paljud mehed siiamaani, et naine on ka inimene.

Kirjutasin kunagi sellest ühe arvamusloo ja sain üle 400 kommentaari, seega teema on olemas. Need olid suhteliselt pehmed ehk sellised, mida moderaatorid polnud maha võtnud. Lemmiksõim ütles, et Rebane on judamassoonne femihomo. Et siis juut, vabamüürlane, feminist ja homoseksuaal ühes isikus ja ainult kahes sõnas. Enda teada ükski neist omadustest mu tugev külg ei ole, aga ütelda võib ikka...

Mis edasi?

Küllap läheb asi ikka normaalsemas suunas, Põhjamaade mõju jõuab aja jooksul ka siia ja palju enam naisi tuleb võitlusesse. Ehk neile hakkab vastu see trussikute diktatuur.

Seda arengut kinnitab ka test, mida alates 2014. aasta sügisest tegin. Uurisin, kuidas inimesed avaliku elu tegelasi hindavad. Hüpotees oli, et on kolm baasomadust, mille järgi inimesi tegelikult hinnatakse: tunnetuslik ausus, tunnetuslik intellektuaalsus ja tunnetuslik ekspertsus mingis valdkonnas.

Dominantne on ausus. Kui seda ei ole, siis pole mõtet ka kahe ülejäänuga vaeva näha. Testi tegin nii, et andsin inimestele viiepallisüsteemis suvalisi poliitikuid hinnata. Mida lähemal oli isik maksimaalsele 15 punktile, seda suuremad on tema võimalused poliitikas. Hulk eesti naisi saavutas selles testis väga kõrgeid tulemusi, osa neist on ka liikunud kiiresti ülespoole. Näiteks Ülle Madise sai hiljem õiguskantsleriks, Marina Kaljurand välisministriks, suur ressurss on ka veel paljudel teistel.

Marina Kaljurand seega presidendiks?

Selles asjas ma ei nimeta ühegi nime. See oleks varajane ja rumal. Ma ei välistaks varianti, et presidendiks saab keegi, kellest avalikkuses veel üldse juttu ei ole.

Millised kingad praegune president uuele jätab?

Suured. Teatavasti saavad paljud kunstnikud suureks pärast surma. Paljud poliitikud tulevad pärast ametiaja lõppu meie tuppa tagasi. Lennart Meri tuli. Andrus Ansip on just praegu tagasi tulemas. Ilves tuleb samuti. Kui kogu see kollane vaht maha vajub, siis vaadatakse asju teisiti. Obama tuli Tallinnasse ikka Ilvese, mitte Kõlvarti juurde. Mingis eelmise aasta absurdiküsitluses oli nende meeste mõjukuse vahe vist 45 kohta Ilvese kahjuks. Lollus mu meelest.

Kuidas sellised asjad tekivad?

Lugematusest ja teadmatusest, aga kõik ei peagi spetsialistid olema. On üsna loomulik, et enamikule on Maastrichti leping, Bologna protsess, Schengeni viisa ja Riia palsam enam-vähem sama asi.

Kas olete praeguse Kadrioruga lähedane? Millist strateegilist nõu te Ilvesele annate või nüüd veel annaksite?

Mul ei ole formaalseid püsisuhteid ühegi institutsiooniga, ka Kadrioruga mitte. Aga nagu ka teistega, kui näiteks president tahab vanema inimese arvamust kuulda, siis miks mitte...

Kui palju vanema?

Kaks ja pool kuud, aga ikkagi...

USAs valitakse ka praegu presidenti ja kogu maailm vaatab hämmeldusega, kuidas äärmuslike vaadetega Donald Trump Valge Maja poole rühib. Kas see võiks kuidagi ka meie presidendivalimisi mõjutada?

Ma ei usu. Meil on täiesti teistsugune süsteem ja mul on tunne, et Eestis päris hullus läbi ei läheks. Aga kui juhtub mingi suur jama – katastroof, kriis, väga suur skandaal, terror –, siis kalduvad inimesed selle poole, kes pakub kõige lihtsamaid lahendusi.

Palju te endise ajakirjanikuna praegu üldse meediat jälgite? Milliseid valikuid teete?

Kõike enam ei jälgi, kõikesööja ei ole. Imetlen küll neid, kellel lapselik uudishimu säilib kaua. Toomas Uba oli üks sellised, neid on teisigi.

Meedia pärast mures olen loomulikult. Ja veider tunne on. Tundub, et Ukraina sündmused mõjusid Eesti ajakirjandusele hästi. Enne seda oli rohkem «Klikostani» ehk kõik määras klikk. Aga 2014. aastal saadi järsku aru, et see pole enam mäng, see puudutab meie endi peresid ka, ja siis toimus eristumine. Kes jäi klikki taga ajama, kes hakkas maailma analüüsima.

Praegu on tõsist asja rohkem. Ja seda veel olukorras, kus meedia ei ole enam kaugeltki ainuke või peamine tegelikkuse tõlgendaja. On sotsiaalmeedia ja trollid, kollid.

Miks ajakirjandusest loobusite?

Loobusin ja ei kahetse. Millal mul see ajakirjandusest äramineku tunne tuli, mäletan täpselt. See oli 40. eluaasta ringis. Samas vanuses on see juhtunud suure hulga teistega, aasta siia-sinna on toimunud massiline meediast loobumine või meedia sees radikaalne ameti muutus. Sel aastal võib nimetada Rasmus Kagget ja Lauri Hussarit, aga varem olid Harri Tiido, Toomas Hendrik Ilves, Hagi Šein, Katrin Saks... Ka mina läksin 41-aastaselt ETV programmi juhtima. Maire Aunaste jäi ainult paarkümmend aastat kauemaks.

Sotsiaalselt suguküpsesse ikka jõudmine on ilmselt üks põhjus, ei taha ainult tõlgendada, tahaks ise ka midagi teha. Tele ja raadio on üldse nagu poliitikakonserv, riigikokku on siit aegade jooksul saanud vist oma 30 inimest. Natuke lihtsam on minna ka, tuntus on olemas, aga ega see veel kvalifikatsiooni ei tähenda.

Kas poliitikas on üldse kvalifikatsiooni vaja?

Oi jumal! Mis poliitika muidu on? Vigurvändavabrik? Räägitakse, et vaid ajakirjandus ja poliitika on erialad, kus pole vaja paberit, et oled vaimselt terve. Õnneks on see lihtsalt nali, professionaliseerumine on vajalik igal pool.

Milline on praegune riigikogu?

Praegu on keeruline koosseis. Üsna populistlik, aga mitte kummitempel. Ju ta peab nii olema, täitsa meenutab demokraatiat ja on meie nägu. Kui õppimisvõimeline ja kriisilahendaja, seda näitab aeg.

Kas teie arvates on kriis alati hea õppetund?

Mitte alati. Mõnikord jätab kriis ka sügavad jäljed ja toob pettumuse.

Milline kriis on taasiseseisvunud Eestis olnud selline, et võinuks olemata olla? Et elu oleks parem, kui seda poleks olnud?

Mage maik jääb suhu aususega seotud skandaalidest, näiteks erakondade rahastamisasjadest. Siis hakatakse uskuma, et «kõik on lurjused ja vargad». Ei ole ju, enamik inimesi on ausad.

Kui te meediatarbimisel valikuid teete, kas Tallinna TV mahub neisse valikutesse? «Savisaare protsessi» olete vaadanud?

Õppemetoodilistel põhjustel olen Tallinna TV vaataja. Ja olen nagu tšuktši vanas anekdoodis, kes viskab telliseid Põhja-Jäämerre ja   ei jõua ära imestada, kuidas kandilistest tellistest tulevad ümmargused rõngad. Ka seal toimub imelikke asju.

«Savisaare protsessi» olen ka vaadanud. Kui minna seriaaliga samale lainele ehk vandenõuteooriatesse, siis keegi, ilmselt kapo (naerab) on kellelegi koti pähe tõmmanud ja andnud idee see seriaal teha.

Savisaarele väga kahjulik asi, sest reedab liiga palju. Proovige seriaali põhjal kirjutada essee «Savisaare Eesti» ja saate koleda koha, kus keegi elada ei taha, kõike juhivad idioodid ja jõustruktuurid on loodud ainult kangelaste hävitamiseks. Seda seisukohta ei pruugi kõik jagada.

Mida sellega üritatakse saavutada?

Seda seriaali tulebki vaadata kui märtri loomist. Märtrit ei saa karistada.

Savisaar on samuti teatanud, et tahab presidendiks saada.

Ei lähe pihta. Tema sakraalsüsteem on enamikust liiga erinev. Vaadake seriaali esimese osa Lasnamäe pühamu ilusaid sõnumvaateid ja paljugi saab selgemaks. Ka rituaalidega pole asi hea. Eesti tähtpäevadel, mida president peaks kaitsma, ta ju ei ole ise aastaid osalenud.

Ainsa variandina jääb mingi erakondlik sahkermahker vabade häälte nimel, kui järsku hakkab keegi rääkima, et «kuigi ta on teinud koerusi, on meil siiski palju sarnaseid väärtusi!», aga siiski usun, et keegi riskima ei hakka. Igasugune läbipaistev diil tähendaks, et see valitsus lahkuks «esiisade jahimaadele».

Te jälgite palju Soomet, miks teil on selle riigi suhtes säärane sümpaatia?

Ma jälgin Soomet, see on minu vanuserühma teema. Soome televisiooni ja Soome mõju üldse on meile palju suurem, kui me arvame. Teisiti see ei saagi olla. See on sündinud kümnete tuhandete isiklike kontaktide kaudu just rasketel vabanemisaegadel. See oli aeg, kui Soome poliitikud olid meist palju kaugemal kui soome rahvas: poliitikud püüdsid istuda kahel-kolmel toolil korraga ja keegi ei julgenud midagi öelda, kuid rahva toetus oli fantastiline. Olen neile väga tänulik. Meil on tänaseni Soomelt palju õppida. Muidugi vaatan nüüd juba kriitilisemalt ja näen seal ka palju probleeme.

Me ei taha Soomelt õppida, me tahame elada nagu Soomes.

Kümme aastat tagasi oli populaarne kaart, kus Euroopa oli jaotatud tsoonideks rikkuse järgi. Meie olime kõige vaesemate hulgas ja Lõuna-Soome oli kõige rikkamate hulgas. See oli ainuke koht Euroopas, kus väga rikas ja väga vaene olid kõrvuti. 80 kilomeetrit merd ei tähenda midagi, küll aga tähendab see automaatselt ühendatud anumate seadust: kõik liigub vastastikku hästi kiiresti.

Soome pole ju meie ainuke naaber.

Soome on ühtmoodi, Rootsi teistmoodi, Läti kolmandat moodi ning Venemaa ei lase meil lõdvaks muutuda. Igav ei ole.

Juhan Smuul kirjutas kunagi, et nagu saega lõikab, kui naabril hästi läheb. Ütlusena on see ilus, käitumisjuhendina kindlasti mitte. Anna Zigure, meil tuntud nime all Läti Anna, kirjutas, et eestlased ja lätlased on sama rahvus, ainult keel on erinev. Olen selle mõttega nõus, ajalugu on meid natukene erinevaks lihvinud, aga olulist vahet ei ole. Ja ma absoluutselt ei talu mõtet, et me oleme õnnelikud, kui lätlastel halvasti läheb. Me oleme ühe keti kaks lüli ja kui üks kukub, kukub ka teine.

30 aasta jooksul koos abikaasaga korjatud kogu, kus igal kruusil ja õllekruusil on oma lugu. Foto: Foto: Sander Ilvest

Tänavu on olümpia-aasta. Kas see on teile kuidagi eriline?

Mitte enam nii, nagu on olnud suure osa mu elust. Esimest korda jätan suveolümpiale minemata, pärast kaheksa korda käimist.

Miks?

Kauge, logistiliselt keeruline. Ja ma olen harjunud käima olümpiamängudel akrediteerituna, tavaliselt EBU tiimis, mis tähendab, et üsna privilegeeritult. Turistina pole ma kunagi käinud ja ausalt öeldes vist ei tahaks ka. Siis vaatan juba pigem telekast.

Teiselt poolt, mängud pole minu jaoks kindlasti enam need, mis nad olid varem – hull töökoormus, põnevus ja kaasaelamine. Praegu hoiab Gerd Kanter õnneks minu jaoks põnevust üleval – ikkagi nagu oma laps.

Suure, vaatemängulise spordi ümber näib praegu toimuvat väga palju skandaale. Mingid kummalised Euroopa Mängud on tekkinud, dopingu-uudiseid tuleb peaaegu iga nädal. Justkui püüaksid mingi jõud suuri spordisündmusi killustada. Mis toimub?

Midagi ei toimu, sport ravib dopinguvähki. Vähk on organismi kurnanud ja praegu saadakse keemiat. Tundub, et ravi on tulemuslik, aga kuna juuksed on läinud, pole ilu veel tükk aega.

Milline on teie enda suhe spordiga?

Minu vanuses tuleb mingit liigutamist teha. Vastasel juhul on minek kiire. Minu põlvkonnal on kehvasti läinud. Meieni ei jõudnud tervislike eluviiside teema peaaegu üldse. Me… oh, see oli ikka üsna kole, kuidas me elasime. Tervise mõttes. Aga see oli toona ühiskondlik mood.

Nüüdseks on see kõvasti muutunud. Ma mäletan, kui mu ema sai 75, siis sajast sünnipäevakülalisest 25 suitsetasid. Kui mu ema sai 90, siis suitsetas üks. Nooremad on palju teadlikumad kõigest. Meie püüame veel ainult rongi tagatulesid.

Käime abikaasaga ujumas ja jalutamas, midagi liigutan ka kodus. Kui jumal tervist annab, siis on maht pigem nagu suurenemise suunas.

Aga muud meelelahutused?

Meelelahutused muutuvad, raamatulugejatel vähem. Meile on see südamevalu teema. Raamatuid pole enam kuskile panna. Ükskõik kellega räägid, kõigil 1970-80ndatel aktiivselt raamatuid kogunutel on sama probleem. Tollal olid tiraažid 30 000–50 000 ja inimestel on kodus täiskomplektid kõikvõimalikke sarju.

Süda ei luba ära visata ja panna pole kusagile. Küsimus jääb – millest sa loobud ja kuhu sa annad. Jätsin koju umbes 2000 raamatut. Õnneks on hoiuraamatukogu, mis neid jälle laiali jagab. Sinna sai viidud ja umbes 3500 on deponeeritud. Aga ma ostan ju aina juurde. Tõeline häda.

Mida te täna õhtul teete? Vaatate Eurovisiooni või olete Lennart Meri konverentsil?

Asi on veel keerulisem. On konverents, sõbra juubel ja loodan hääletust ka otse vaadata. Kiire päev tuleb.

Aga inimesed on erinevad ja huvid ka. Sel päeval, kui Eurovisioon oli Tallinnas, tulin Leedust ja Vilniuses lennujaam sisuliselt ei töötanud, ka meie reis viibis tunni. Selgus, et neil oli Leedu korvpallimeistrivõistluse viimane, seitsmes mäng ja see läks Žalgirise ja Rytase vahel lisaajale! Loomulikult panid korvpallihullud leedulased lennujaama ooterežiimile, sest lõppu tuli näha ja mitte keegi seal ei rääkinud Eurovisioonist. Selline see elu on, mis ühele toit, see teisele mürk.

LISALUGU

Võidu ja kaotuse õppetund

Malet mängin aastas kindlalt ühel turniiril – see on Pühajärve turniir. Hiilgav idee, seal mängivad koos suurmeistrid ja patserid. Suurmeister annab nõrgemale aega ette, aga see suurt ei loe, nad võidavad ikkagi. Nõrgema võit on talle aga suursündmus. Minu pidu oli 2007. aastal, kui õnnestus võita maailma ühte legendi Viktor Kortšnoid.  

Järgmisel aastal mängisin Viktor Lvovitšiga uuesti. Eelmise aasta võit oli ilmselt pea pööritama pannud ja ma läksin uuesti «papit» võitma. Järgnes midagi kohutavat, ta läks kohe minu jaoks tundmatutele radadele ja 15 käiguga polnud mul enam nuppe, seisu ega illusioone.

Andsin alla, tänasin õppetunni eest ja siis ta ütles oma iroonilise naeratusega: «Pärast kaotust ma tavatsen ette valmistada.» Mõelge ise, üks maailma paremaid ei talu kaotust sedavõrd, et ta valmistab end ette mingi poolpehme meistrikandidaadi vastu! Tal oli meeles eelmise aasta partii ja ta otsis neid ka juurde.

See oli väärtuslik õppetund – proff on proff, ta pole pealiskaudne ja üleolev, ta välistab juhused ja teeb võidu saavutamiseks palju tööd. Koostöös Gerd Kanteriga oli sellest kaotusest palju kasu.

Elukas

Raul Rebane

Sündinud 6. oktoobril 1953 Pärnus

Lõpetanud 1977. aastal Tartu ülikooli ajakirjanduse

1977–1997 ETV spordireporter, toimetaja ja programmijuht

1998–1999 TV1 programmijuht

Praegu koolitaja ja strateegilise kommunikatsiooni nõustaja

2000–2012 kettaheitja Gerd Kanteri meeskonnajuht

2009. aastal sai presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi

Abikaasa Epp on haridusministeeriumi nõunik