Püha Tooli riigisekretär pidas Tartu Ülikoolis aulaloengu

Pietro Parolin. Foto: JORGE SILVA / REUTERS

Püha Tooli riigisekretär kardinal Pietro Parolin pidas täna Tartu Ülikooli aulas avaliku loengu Püha Tooli diplomaatilisest tegevusest rahu nimel, Postimees avaldab kõne täismahus.

Mulle pakub suurt rõõmu olla sellel pärastlõunal teiega siin prestiižses ülikoolis. Alates asutamisest Academia Dorpatensise nime all 1632. aastal kuningas Gustav Adolfi poolt on see tuntud oma kõrgete akadeemiliste standardite ja saavutuste poolest ning on täna nii eesti rahva kultuuri hoidja kui ka üks maailma juhtivaid teadusülikoole.

Mind on kutsutud pöörduma teie poole teemal «Püha Tool ja rahvusvahelised suhted». Selleks, et asju selgitada, panen ette teha alustuseks tavapärasel moel definitio terminorum. Terminil «Püha Tool» on täpne tähendus kiriku kanoonilises seaduses. Ranges tähenduses viitab Püha Tool või «Apostellik Tool» Peetruse Toolile ja sellega paavstile, kes on Peetruse järeltulija sellel Toolil. Siiski kasutatakse seda terminit sagedamini laiemas tähenduses, mis katab mitte ainult paavsti, vaid ka riigisekretariaati ja teisi Rooma Kuuria osakondi, mis aitavad paavsti Katoliku Kiriku valitsemisel (vt Kanoonilise seaduse koodeks, can. 361). Püha Tooli loetakse rahvusvahelises õiguses suveräänseks üksuseks. Tema suveräänsus ei ole seotud territooriumi, vaid isikuga, nimelt Rooma Pontifeksi isikuga ehk Rooma Paavstiga.

Rahvusvahelise õiguse subjektina tegeleb Püha Tool diplomaatilise tegevusega. Me kasutame sageli väljendit «Vatikani diplomaatia» või «paavstlik diplomaatia» mugava lühendina. Tuleks aga märkida, et Vatikani Linnriik, mis on väike sõltumatu territoorium ümber Vatikani mäe Roomas, ei saada ise välja ega võta vastu suursaadikuid ega tegele otseselt diplomaatilise tegevusega. Seda tegevust viib läbi Püha Tool, mitte Vatikani Linnriik, kuigi viimane on iseseisev suverään.

Isegi kui Pühalt Toolilt võeti täielikult ära tema oma territoorium aastatel 1870 kuni 1929, saatis see välja ja võttis vastu suursaadikuid, kirjutas alla rahvusvahelistele lepingutele ja tegeles rahvusvahelise vahendustegevusega, mis on kõik suveräänsetele üksustele omased tegevused. Seega seati Vatikani Linnriik sisse 1929. aasta Lateraani lepinguga mitte Püha Tooli suveräänsuse kehtestamiseks, vaid lihtsalt selle paremaks manifesteerimiseks ja garanteerimiseks.

Loomulikult on tõene öelda, et Püha Tooli rahvusvaheline tegevus, olgu diplomaatiline või mittediplomaatiline, on lõppude lõpuks paavsti enda tegevus. Paavst on Püha Tooli peamine diplomaatiline tegutseja. See on selge näiteks paavst Johannes Paulus II isiklikest sammudest, iseäranis Kesk- ja Ida-Euroopas, ning paavst Franciscuse erinevates initsiatiivides, mis on tõstnud teadlikkust kogu inimkonnale muret valmistavatest teemadest, nagu keskkonna eest hoolitsemine, põgenike ja migrantide vaevad ning kodusõdadest ja sõdadest ülesaamine.

Paavsti abistavad tema diplomaatilises tegevuses erinevad Püha Tooli struktuurid, iseäranis riigisekretariaat, apostellikud nuntsiatuurid ja delegatsioonid erinevates riikides ning alalised või vaatlejamissioonid erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide juures. Loomulikult toetub ta ka kohalike piiskopkondade, katoliiklaste ning hea tahtega erinevat usku ja ka usuta inimeste koostööle ja abile.

Püha Tool tegeleb diplomaatiaga bilateraalsel ja multilateraalsel tasandil. Bilateraalsel tasandil hoiab Püha Tool diplomaatilisi suhteid tervelt 180 riigiga. Euroopas on sellel diplomaatilised suhted iga riigiga, ilma ühegi erandita, ja Euroopa Liiduga. Nendes riikides esindab Püha Tooli apostellik nuntsius. Nagu teate, esindab Püha Tooli teie riigis Tema Ekstsellents peapiiskop Pedro López Quintana, kes on akrediteeritud ka Leedusse ja Lätisse ning resideerub Vilniuses.

Apostellikul nuntsiusel on kaksikroll. Ühelt poolt on ta paavsti esindaja kohaliku kiriku juures antud riigis või reas riikides üheaegselt. Sellisena on tal kohustus tugevdada ühtsuse ja ühtekuuluvuse sidemeid Peetruse Tooli ja kohaliku Katoliku Kiriku vahel (vt Kanoonilise seaduse koodeks, can. 364). Teisalt esindab ta paavsti riikide ja avalike võimude juures vastavalt rahvusvahelise õiguse normidele.

Vastavalt 1961. aasta Viini konventsioonile loetakse apostellikku nuntsiust võrdseks suursaadikuga. Erinevates riikides on ta ka automaatselt diplomaatilise korpuse vanem. Tal on ülesandeks edendada ja hoida suhteid Püha Tooli ja riigi või riikide, kuhu ta on akrediteeritud, ametivõimude vahel. Koostöös kohaliku kirikuga tegeleb ta ka küsimustega, mis puudutavad kiriku ja riigi suhteid, näiteks koostöölepingute ning teiste sedatüüpi kokkulepete koostamine ja rakendamine. Näiteks sõlmisid Püha Tool ja Eesti kokkuleppe Katoliku Kiriku juriidilise staatuse üle, mis astus jõusse 1999. aastal. See kokkulepe tunnustab Katoliku Kirikut Eestis ja annab talle vabaduse täita oma missiooni selles riigis.

Riike, mis on sõlminud Püha Tooliga diplomaatilised suhted, esindab suursaadik, kes võib resideeruda Roomas või mõnes muus riigis, kus ta võib olla samuti suursaadikuna akrediteeritud. Järgmisel nädalal saab mul olema rõõm kohtuda Eesti uue suursaadikuga Püha Tooli juures, Tema Ekstsellentsi härra Väino Reinartiga, kes esitab oma volikirjad paavst Franciscusele 19. mail.

On hulk riike, kellega Pühal Toolil veel ei ole diplomaatilisi suhteid. Sellisel juhul esindab Püha Tooli võimaluse korral apostellik delegaat, kes olles sisuliselt vaimulikul missioonil, hoiab ka kontakte ametivõimudega, kuigi ta ei ole ranges mõttes suursaadik.

Kuigi läbi viidud vastavalt rahvusvahelisele õigusele ja tavadele, on Püha Tooli diplomaatia ebatüüpiline ja sui generis. Bilateraalsed suhted Püha Tooli ja antud riigi vahel erinevad kahe riigi vahelistest mitmel olulisel moel. Vastupidiselt riikidele ei sea Püha Tool mingeid poliitilisi, ärilisi või sõjalisi sihte ja on neutraalne riikidevahelistes vaidlustes. Vastupidiselt kahele riigile või maale, millest üks on teise suhtes alati võõras, ei ole Katoliku Kirik tegelikult päris võõras kusagil. Praktiliselt igal pool on antud riigi kodanikke, kes on ka kiriku liikmed. Sellepärast ei ole Püha Tooli osakonna, mis riikidega suhtlemisega tegeleb, nimeks välis- ega välisasjade ministeerium.

Lisaks, kuna nii kirik kui ka riik oma sfäärides töötavad samade inimeste ja sama kogukonna ühiseks hüvanguks, ei ole nad üksteise vastu, vähemalt põhimõtteliselt. Juba see fakt loomulikult viitab, et teineteisemõistmise ja koostöö edendamiseks peaks kahe poole vahel olema dialoog, mitte ainult kohalikul või rahvuslikul tasemel, vaid ka diplomaatilisel institutsionaalsete kontaktide tasemel Püha Tooli, mis hõlmab kiriku valitsemise keskseid organeid, ja üksikute riikide vahel.

Püha Tool on alati südamesse võtnud suuri küsimusi, mis puudutavad inimkonda tervikuna. Sellel põhjusel on see algusest peale olnud seotud erinevate rahvusvaheliste ja regionaalsete multilateraalsete organisatsioonidega, mis loodi pärast Teise maailmasõja hävitavat mõju. See seotus võtab erinevaid vorme. Mõnel juhul, näiteks Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ning Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur, on Püha Tool täisliige ja tal on alaline esindaja, samas teistes, nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja Euroopa Nõukogu, on tal vaatlejastaatus ja teda esindab alaline vaatleja. Ta osaleb ka regulaarselt tippkohtumistel, konverentsidel ja teistel kohtumistel nende organisatsioonidega.

Igal aastal annab riigisekretariaat välja trükise nimega Le Saint-Siège et les Organisations internationales, mis sisaldab nimekirja kõigist rahvusvahelistest kohtumistest ja konverentsidest, millel Püha Tool eelneval aastal on osalenud. Selle väljaandega tutvumine näitab, et Püha Tool tunneb huvi paljude erinevate küsimuste vastu, nagu rahu edendamine, humanitaarõiguse austamine konflikti korral, desarmeerimine, tuumaenergia rahumeelne kasutus, inimõigused, sealhulgas õigus elule ja usuvabadusele, migrantide ja põgenike eest hoolitsemine, integraalne inimareng, keskkonnakaitse, inimkonna kultuurilise ja kunstilise pärandi kaitse, piisavate toiduressurssidega varustamine, adekvaatne tervishoid, haridus ja nii edasi.

Nendes küsimustes ei paku Püha Tool puhtalt poliitilist, ärilist või tehnilist panust. Selle asemel läheneb ta neile moraalsest ja hingelisest vaatenurgast, pakkudes perspektiive ja arusaamu, mida muidu alati ei kuuldaks või võetaks arvesse, lootuses saada üle ebapiisavatest või osalistest positsioonidest, et edendada tõelist head kõigile. Tema panustes juhivad Püha Tooli teiste seas kiriku sotsiaalne õpetus, mis põhineb nelja fundamentaalsel printsiibil: inimisiku väärikus, ühine hüvang, solidaarsus ja subsidiaarsus.

Oma programmilises apostellikus ekshortatsioonis Evangelii Gaudium sünteesib paavst Franciscus seda lähenemist: «Oma dialoogis riigi ja ühiskonnaga ei ole kirikul lahendusi igale konkreetsele teemale. Koos erinevate ühiskonnasektoritega toetab ta neid programme, mis kõige paremini vastavad iga isiku väärikusele ja ühisele hüvangule. Seda tehes paneb ta selgel moel ette inimelu fundamentaalsed väärtused ja veendumused, mis võivad seejärel leida väljenduse poliitilises tegevuses» (Nr. 241).

Selle valguses, mida olen praeguseni öelnud, tahaksin välja tuua mõne näite Püha Tooli diplomaatilisest tegevusest Euroopas. Kuna piiratud aeg ei luba mul arutada erinevaid teemasid ammendaval moel, räägin lühidalt kolmest teemast, mis on praegu Püha Tooli erilise mure allikaks: kontinendi tulevik keset praegust väärtuste kriisi, migratsioonikriis ja olukord Ukrainas.

Paavst Franciscus on erinevatel kordadel puudutanud küsimust Euroopa tulevikust keset seda praegu mõjutavat väärtuste kriisi, viimati alles möödunud reedel, võttes vastu rahvusvahelise Karl Suure auhinna. Oma külaskäigul Strasbourg'i 25. novembril 2014 pöördus ta nii Euroopa Parlamendi kui ka Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee poole. Oma pöördumises viimasele rõhutas ta, et ühtsuse ja rahu otsingud läbi inimõiguste, demokraatia ja õiguskorra edendamise, mis on Euroopa Nõukogu valitud lähenemine, nõuavad pidevaid viiteid Euroopa rikkalikule pärandile nende küsimuste üle mõtisklemise vallas.

Selle illustreerimsieks kasutab paavst löövat kujundit, mis pärineb 12. sajandi Itaalia poeedilt nimega Clemente Robora, nimelt paplipuud, «mille oksad sirutuvad taevasse, tuulest räsitud, samas kui tema tüvi jääb tugevalt seisma sügavatele juurtele, mis upuvad maapõue».  Paavst jätkab: «Läbi kogu oma ajaloo on Euroopa alati ulatanud kõrguste poole, sihtides uusi ja auahneid eesmärke, ajendatuna täitmatust janust teadmise, arengu, progressi, rahu ja ühtsuse poole. Kuid mõtte, kultuuri ja teadusavastuste edenemine on täielikult tingitud tüve tugevusest ja juurte sügavusest, mis teda toidavad. Kui need juured kaovad, kuivab tüvi vaikselt sisemiselt ja oksad – kunagi õitsvad ja püsti – kummarduvad maha ja langevad. See on võib-olla kõige hämmastavamaid paradokse kitsalt teaduslikule mentaalsusele: selleks, et edeneda tulevikku, vajame me sügavaid juuri. Me vajame ka julgust mitte põgeneda tänapäeva ja tema väljakutsete eest. Me vajame mälu, julgust, korralikku ja humaanset utoopilist visiooni.»

Robora märgib, et «tüvi uputab oma juured seal, kus see on kõige tõesem». Nagu paavst selgitab, «juuri toidab tõde, mis on ülalpidaja, elutähtis lümf, igale ühiskonnale, mis oleks tõeliselt vaba, inimlik ja vennalik». Tõde apelleerib südametunnistusele, mida ei tohi segamini ajada subjektiivse arbitraarsuse või tingimise vormiga. Pigem «on südametunnistus võimeline tunnistama omaenda väärikust ja olema avatud absoluudile; sellega loob see fundamentaalsed otsused, mida juhivad hea otsingud, teistele ja iseendale; see on ise vastutustundliku vabaduse kese».

Pühendumine tõe otsingutele on vajalik, et saavutada adekvaatne kontseptsioon inimõigustest, mida ei saa taandada ainult individualistlike ja subjektivistlike ihade väljenduseks, vaid mis tulenevad inimisiku ja inimväärikuse õigest mõistmisest ning on seetõttu objektiivsed ja universaalsed. Paavst hoiatab, et individualistlik kontseptsioon õigustest lõpuks «viib teiste pärast tuntava mure tegeliku puudumiseni ja soosib üleilmset ükskõiksust, mis on sündinud isekusest, inimese kontseptsiooni tagajärjena, kes on suutmatu võtma omaks tõde ja elama autentses sotsiaalses dimensioonis». Euroopa peab üle saama sellisest individualismist, mis on ära lõigatud «toitvatest juurtest, millel puu kasvab» ja seega viivad «inimese vaesumise ja kultuurilise viljatuseni». Nagu paavst ütleb, «meil on ebavajalike asjade üleküllastus, kuid meil ei ole enam võimet luua autentseid inimsuhteid, mida märgivad tõde ja vastastikkune usaldus».

Selle asemel, et alla anda pessimismile, julgustab paavst Franciscus Euroopat taastama oma elujõu, oma idealismi, oma uudishimuliku ja ettevõtliku vaimu ning üle kõige oma janu tõe järele. Kuna kontinendi tulevik sõltub sellest, kas ta teeb seda, «peaks Euroopa mõtlema sellele, kas tema tohutu inimlik, kunstiline, tehniline, sotsiaalne, poliitiline, majanduslik ja usuline pärand on lihtsalt möödaniku osa või kas ta on endiselt suuteline inspireerima kultuuri ja näitama oma aardeid inimkonnale kui tervikule».

Rääkides sarnasel toonil oma pöördumises Karl Suure auhinna vastuvõtmisel möödunud reedel ja arendades edasi poolteist aastat tagasi Strasbourg'is öeldut, väljendas paavst Franciscus lootust, et Euroopa, inspireerituna oma asutajate Robert Schumani, Alcide de Gasperi ja Konrad Adenaueri visioonist, uuendaks oma kohustust uue humanismi arendamisele, mis põhineks võimel integreerida, pidada dialoogi ja luua.

Oma lõppsõnas rääkis paavst oma unistusest Euroopale: «Ma unistan Euroopast, mis on noor, endiselt võimeline olema ema: ema, kellel on elu, sest ta austab elu ja tal on elule lootused. /…/ Ma unistan Euroopast, kus migrant olemine ei ole kuritegu, vaid üleskutse suuremale pühendumisele iga inimolendi väärikusele. /…/ Ma unistan Euroopast, mis edendab ja kaitseb igaühe õigusi, ilma eiramata oma kohustusi kõigi ees. Ma unistan Euroopast, mille kohta ei öelda, et tema pühendumine inimõigustele oli tema viimane utoopia.» (Pöördumine rahvusvahelise Karl Suure auhinna vastuvõtmisel, 6. mai 2016.)

Tõsine mõtisklemine neil teemadel peaks ka aitama Euroopat tegelemisel praeguse migratsioonikriisiga. See on teine teema, mida tahaksin arutada. Paavst Franciscusel, nagu te hästi teate, on sügav mure migrantide ja põgenike olukorra pärast, kes pidid jätma oma kodumaa konflikti, tagakiusamise ja vaesuse tõttu, et leida Euroopas parem tulevik. Paavsti hiljutine visiit Lesbose saarele oli mõeldud solidaarsuse žestina nendega, kes on võtnud ette ohtliku reisi Euroopa mandri suunas, ja üleskutsena maailmale vastata moel, mis oleks meie ühise inimlikkuse vääriline.

Paavst Franciscus on vägagi teadlik selle kriisi keerukast iseloomust, nagu ta selgelt näitas oma pöördumises Püha Tooli juurde akrediteeritud diplomaatilise korpuse poole 11. jaanuaril. Tunnistades, et migratsioonikriis mõjutab tervet maailma, mitte ainult Euroopat, puudutas paavst nii selle põhjuseid kui ka võimalikke lahendusi, samal ajal tõmmates tähelepanu selle inimlikule näole.

Muuseas usub ta seda, et palju saaks ära teha migratsiooni põhjustega tegeledes, «mõeldes ümber juurdunud harjumusi ja tavasid, alustades teemadest, mis hõlmavad relvakaubandust, toorainete ja energia hankimist, investeerimist, finantseerimise ja jätkusuutliku arengu poliitikaid ning isegi korruptsiooni rasket nuhtlust». Tunnistades muret Euroopa võime pärast tulla toime migrantide tohutu sissevooluga, sotsiaalsete ja kultuuriliste tagajärgedega, teatud regionaalsete geopoliitiliste tasakaalude ja turvalisuse ümberkujunemisega, mida süvendab rahvusvahelise terrorismi kasvav oht, ärgitab Tema Pühadus humanitaarset vastust, kooskõlas Euroopa «humanistliku vaimuga» ning tema suure kultuurilise ja religioosse pärandiga, et leida «õige tasakaal oma kahesuunalise moraalse kohustuse vahel kaitsta oma kodanike õigusi ning tagada migrantide abistamine ja aktsepteerimine».

Laiemalt läheb vaja värsket kohustumist otsekoheseks ja lugupidavaks dialoogiks lähte-, transiit- ja sihtriikide vahel, et leida uusi ja jätkusuutlikke lahendusi, pidades meeles, et «migratsioonid, enam kui kunagi varem, mängivad pöördelist rolli meie maailma tulevikus, ning meie vastus võib olla ainult ühise jõupingutuse vili, mis suhtub lugupidamisega inimväärikusse ja isikute õigustesse».

Minu kolmas ja viimane näide puudutab praegust olukorda Ukrainas. Hiljuti, Regina Coelis 3. aprillil kuulutas paavst Franciscus, kes on endiselt sügavalt mures nende tragöödia pärast, kes kannatavad vägivalla tagajärgede tõttu selles riigis, välja spetsiaalse korjanduse, mis viidi läbi kõigis katoliku kogudustes üle Euroopa 24. aprillil. See heategevuslik samm, selgitas ta, oli mõeldud lisaks materiaalse kannatuse leevendamisele paavsti ja terve kiriku «isikliku läheduse ja solidaarsuse» väljendusena, lootuses, et see võiks aidata «edendada, ilma edasise viivituseta, rahu ja austust seaduse vastu selles vaevatud riigis».

Mõni päev enne korjandust avaldas Püha Tooli pressibüroo mõnevõrra infot olukorrast Ukrainas. Püha Tool on iseäranis mures humanitaarse väljavaate pärast, mis halveneb jätkuva konflikti ja äärmusliku inflatsiooni tõttu, mis on rängalt vähendanud ostujõudu ning jätnud üle poole miljoni inimese vajama kiiret toiduabi. Lisaks on riigis üle poolteise miljoni pagulase. Aladel, mida konflikt on kõige otsesemalt mõjutanud, on kõige kiirem abivajadus tervishoiusektoris. Palju lapsi ei saa koolis käia, paljusid on tabanud tõsine psühholoogiline trauma vägivalla tõttu, mida nad on tunnistanud või kogenud; mõni on isegi kaotanud võime lugeda ja kirjutada.

Rooma-Katoliku Kirik, kuigi olles selles riigis vähemuses, on väga aktiivne elanikkonna vajadustele vastamisel, olgugi et tema ressursid on ülesande hiiglaslike mõõtmetega võrreldes ebapiisavad. Humanitaarsete vajaduste rahuldamiseks iseäranis kõige kriitilisematel aladel valmistab Püha Tool ette spetsiifilisi samme, millest oleks kasu kõigil, diskrimineerimata usundi või konfessiooni alusel. Peale selle jätkab Püha Tool läbi oma diplomaatilise võrgustiku rahvusvahelise ja humanitaarõiguse austamise tähtsuse rõhutamist, iseäranis Minski kokkuleppe mõistes, samaaegselt julgustades kõiki osapooli osalema dialoogi protsessis, et saada üle praegustest raskustest ning leevendada inimeste kannatusi. Arvestades praeguse olukorra tõsidust, sõidan ma ise järgmisel kuul Ukrainasse, et väljendada Püha Isa solidaarsust nendega, kes kannatavad.

Nagu minu mainitud näidetest näha saate, on Püha Tooli diplomaatilise tegevuse keskmes inimene, kelle võõrandamatu ja transtsendentne väärikus põhineb lõpuks sellel, et olles loodud Jumala näo järgi ja sarnaseks (vt 1Ms 1:26-27), on ta avatud transtsendentsele. Sellest teadlikuna on Püha Tool sügavalt huvitatud inimkonna kui terviku hüvangust. Tsiteerides meeldejäävaid sõnu, mida kasutas paavst Paulus VI, et kirjeldada Rooma pontifeksi missiooni Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassambleele 4. oktoobril 1965, seavad Püha Tool ja terve Rooma-Katoliku Kirik, innustatuna Pühakirja sõnumist, eesmärgiks teenida inimkonda «erapooletuse, alandlikkuse ja armastusega».

Ma tänan teid teie tähelepanu eest.

Kardinal Parolin on kõrgeim Püha Tooli esindaja, kes külastab Eestit pärast 1993. aastal toimunud Paavst Johannes Paulus II visiiti. Visiidiga tähistatakse Püha Tooli ja Eesti diplomaatiliste suhete taaskehtestamise 25. aastapäeva.