/nginx/o/2013/07/05/1875352t1h3032.jpg)
/nginx/o/2016/05/03/5335671t1haffb.jpg)
Berliin tajub praeguses olukorras selgelt, mis kaalul on, ning mingit enesega rahulolu sealt ei kiirga, arvab Euroopa välissuhete nõukogu (ECFR) Berliini haru juht Almut Möller.
Tellijale
Saksamaa on valmis rohkem võimu rakendama (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjutasite oma hiljutises analüüsis, et Saksamaa hakkab Türgi suhtes rakendama Überrealpolitik’i. Kui kaugele sellega minnakse?
See on väga hea küsimus. Oleme tähele pannud, et Saksamaa välispoliitikat suunavad üha enam kodused mured ning pagulaskriis on siinkohal olnud pöördepunktiks. Saksa poliitika on sel moel muutunud, et kuigi üritatakse tekitada ühist euroopalikku pingutust, on siseriiklik surve olnud sedavõrd tugev, et näiteks Türgi puhul võeti vastu otsus – jah, lähme laseme käiku tehingu, mis mingis mõttes on veel Euroopa tehing, kuid kokkuvõttes oli see selline, mida Saksamaa ise enim vajas.
Saksamaa suunas leppe sõlmimist, ning kui diil sai tehtud, loobuti asja igasugusest ilustamisest – lõpuks oli see ju Saksa-Türgi tehing. See omakorda tõstatab loomulikult küsimuse, mil määral on tegu üksikjuhtumiga – või näitlikustab, kuidas Berliin hakkab tulevikus teiste riikidega suhtlema.
Üldiselt valitseb jätkuvalt ka veendumus, et parem on asju üheskoos teha, kuid edaspidigi võib ette tulla hetki, mil Saksamaa otsustab üksi, kuhu minna. Üsna rabav on näha, millise kiirusega see võib toimuda.
Samal ajal mõtisklevad Saksa avalikkus ja poliitikud selle üle, millist mõju avaldab see meie partneritele Euroopas, eriti nendele, kes on üldiselt Saksa vaatepunkte toetanud. Nägin midagi sarnast eurokriisi ajal, mil isegi väiksemad riigid nagu Eesti näitasid üldiselt üles koostöövalmidust ning olid väga rõõmsad, et said Saksamaaga liitu lüüa. Siiski polnud neil lõpmatut kannatlikkust, kui asju hakati otsustama jalutuskäigu ajal rannas (2010. aasta kuulus intsident Deauville’is, mil Merkel ja Prantsuse toonane president Nicolas Sarkozy otsustasid eelarvepuudujäägi reeglit rikkuvaid euroala riike karistada, toona kritiseeriti Merkelit väiksemate riikidega mitte arvestamise eest – toim) või läksid läbi tingimused, mille seadsid võimsamad riigid.