Eesti õpilased õpivad kodus Soome lastest kolm korda enam

Foto: SCANPIX

Eesti õpilased kulutavad kodus õppimisele kolm korda rohkem aega kui Soome lapsed, samas on PISA testi tulemused meil enam-vähem võrdsed.

OECD riikides keskmiselt kulutavad 15-aastased kooliõpilased kodus õppimisele või õpetaja antud lisatöödele 4,9 tundi nädalas. Sellest umbes 1,3 tunni jooksul on õpilase kõrval teine isik, kes vajadusel abi osutab – on see siis koolis või mujal. Samuti märkisid 15-aastased, et töötavad keskmiselt 39 minutit nädalas isikliku juhendaja käe all ning veedavad 37 minutit nädalas huviringides, mille eest maksavad nende vanemad, selgus OECD uuringust.

Soomes kulub 15-aastastel kodutöödeks OECD riikide keskmisest vähem, kokku 200 minutit ehk 3 tundi ja 20  minutit nädalas.

Eesti õpilased õpivad kodus seevastu juba üksinda kaks korda rohkem kui Soome lapsed: üle 400 minuti (6 tundi ja 40 minutit) nädalas. Sellele lisandub veel õppimine koos juhendaja või abilisega ning huviringid - kokku kulub Eesti lapsel koolivälisele arendamisele julgelt üle 550 minuti (9 tunni ja 10 minuti) nädalas ehk kolm korda rohkem kui põhjanaabritel.

Koduste tööde andmine tuleb paremini läbi mõelda, neil peaks olema kindel ja õpilastele selge eesmärk.

Kodutöödeks kuluv aeg erineb ka kooliti. OECD uuring märgib muuhulgas, et sotsiaalmajanduslikult paremal järjel olevate koolide õpilased teevad kodutöid keskmiselt rohkem kui ebasoodsate tingimustega koolide omad.

2012. aasta PISA testis olid Eesti ja Soome õpilaste tulemused enam-vähem samal tasemel. Kui Eesti õpilased said pisut parema üldtulemuse matemaatikas (521 punkti Soome 519 vastu), siis Soome lapsed olid tugevamad funktsionaalses lugemisoskuses (524 punkti, Eestil 516). Loodusteadustes said Soome õpilased 545 ja Eesti omad 541 punkti. 

Ainekeskne õpe

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik märkis uuringutulemusi kommenteerides, et võrreldes Soomega on Eestis õpetamine siiani paljuski ainekeskne. «Meie õpetajad on väga püüdlikud ja soovivad, et lapsed omandaksid järjest uusi teadmisi. Sel eesmärgil kasutavad õpetajad tunnis ära iga minuti ja kinnistamine jääbki õpilastele koduse töö osaks,» põhjendas ta koduste tööde rohkust.

«Ei saa aga väita, et mida rohkem õppetööks aega kasutada, seda paremad on õpitulemused. Küsimus on õppetöö sisus ja korralduses,» lisas ta.

Liblik osutas, et 2014. aastal tehtud muudatustega õppekavades hakati aina rohkem tähelepanu pöörama õppetöö paindlikumaks muutmisele, õpetajate koostööle ja ainete lõimimisele, et vähendada ka õppekoormust.

«Õppetöö aega tuleb planeerida terviklikult, arvestades sinna hulka ka kodustele töödele kuluva aja. Kodutööde planeerimisel tuleb õpetajatel teha rohkem koostööd, et nende maht liiga suureks ei kasvaks,» soovitas ta. «Lisaks tuleb koduste tööde andmine paremini läbi mõelda, neil peaks olema kindel ja õpilastele selge eesmärk ning need peaks lapse arengut ja oskusi igakülgselt toetama, mitte soodustama tuupimist.»

Õppekavade muutmine on aga vaid üks ja esimene samm. «Õpetajadki nõustuvad, et ei õpilane ega õppetöö aeg ole kummist, aga harjumuslike töömeetodite muutmine võtab aega,» nentis Liblik.

OECD uuring näitab aga teisalt meie lohutuseks, et meil on kooliaasta pikkus lühem - Eestis kestab õppeaasta keskmiselt 175 päeva, Soomes 186 päeva.

Põhikooli õppeaasta pikkus eri riikides, keskmine arv päevades:

Allikas: OECD 2015 Foto: OECD uuring

Kommentaar

Margit Timakov, Õpetajate liidu juhatuse esimees

Foto: Erakogu

Tulemusele orienteeritud ühiskond seab kõrged ootused kõigile, ka oma noortele. Tegelikult ootab sama ka inimese terviklikkusele üles ehitatud filosoofia. Täna on rohkem kui kunagi varem juttu sellest, kas ja mida noortelt nõuda ning samas, kas nad ikka on valmis vastama tööturu ootustele. Vastutustundliku ning tasakaaluka noore ettevalmistus ühiskonna täisväärtusliku liikmena tegutsemiseks on ikka olnud kodu ja kooli ühine ülesanne.

Eestis on läbi aegade õppimist ikka au sees peetud: õppimist nii koolis kui kodus. Tänaseks on selles küsimuses tasakaal veidi paigast nihkunud ja rahulolematust võib kuulda nii õpilaste ja nende vanemate poolt, kes kurdavad, et koduseid ülesandeid on liiga palju kui ka õpetajate poolt, kes tunnevad muret, et lapsed ja noored ei viitsi eriti ette valmistada ja jätavad asjad tegemata. Samas on neid noori, kes tahavad usinalt ja kohusetundlikult kõik ära teha ja peavad seda tihti ka öötundide arvelt tegema.

Tuleb arvestada sellega, et õppekavade ning õpilase nädala õppekoormuse reaalne maht on liialt suur ja kui sellele lisada veel huvialaringid ja perekondlikud tegevused, siis võib nõustuda, et kohati peab kodutööde maht olema väiksem. Samas on kodutööde eesmärk ennekõike õpitu kordamine või teema ettevalmistamine (nt muuhulgas pööratud klassiruumi meetodi puhul, mil juba kodus eelnevalt läbiloetud-kuulatud-vaadatud materjale koolis arutatakse ja midagi uut luuakse) ja väga vajaliku tööharjumuse kujundamine – seega, päris ilma kodutöödeta ei saa.

Elu näitab, et gümnaasiumi õpilane, kes lihtsalt ei viitsi oma kodutöid regulaarselt teha jääb varem või hiljem hätta, kas siis oma õpitulemustes, inimsuhetes või enesega rahulolus. Kodutööde puhul ei ole rõhk sellel, et õpetaja saaks kodus palju õppida anda, vaid sellel, et õpilane õpiks regulaarselt ka iseseisvalt tööd tegema. Ehk on murekoht selles, et kodutööde maht võib õppeaasta ja nädala jooksul ebaühtlaselt jaotuda. Kui ainult üks õppeaine või üks nädalapäev õpilaste kogu tähelepanu endale tõmbab kisub asi paigast ära.

Eesti õpilane ei ole kindlasti mitte kõvema peaga kui õpilased mujal maailmas, kuid peame arvestama, et ka Eestis on õpilasi väga erinevaid. On väga usinaid ja õpihimulisi tegutsejaid ja on ülimalt laisku, oma andeid ja potentsiaali unarusse jätvaid noori. Oma osa on siin kodu toetusel, oma osa koolivälistel ettevõtmistel, oma osa ajaplaneerimisel ja suhtumises töösse. Üldistades saab öelda, et kool kui süsteem saab kindlasti enamat teha, et õpilasse kui tervikusse suhtuda ja ka tema huviringe ning pingutusi väljaspool koolitööd arvestada. Sama oluline on noorte tööharjumuse kujundamise toetamine,

Võtmesõnaks on koostöö nii õpilaste ja õpetajate vahel kui kooli ja kodu vahel ning üksteisega arvestamine. Kodutööde planeerimisel on kindlasti rohkem ruumi ka õpetajate omavahelisele koostööle, et ennekõike jääksid lapsed ikka terveks, aga saaksid täidetud ka õppetööle seatud eesmärgid. Inimlikkus ei tohi kuhugile kaduda ehk siis ülimalt oluline on suhtlemine ja üksteisega arvestamine.