Eve Pärnaste – varasemast leebem, aga ikka võitluslik

Eve Pärnaste omaaegsel võitlusareenil Toompea lossi ees. Foto: Mihkel Maripuu

Taasiseseisvunud Eestile üks alusepanijaid imestab, kuidas nüüdses Eestis on kahekümneaastastel elukogemuseta nagadel tulnud pähe hakata endast vanemaid õpetama, mismoodi on õige elada. «Aga millal on maailm tantsinud noorte inimeste soovide järgi?» küsib ta.

Eve Pärnaste läks enne usutlust Arteriga magama hommikul pärast kella viit, aga tõusis juba  pool kümme. Ta ongi ööinimene, lapsest peale. Kui millelegi huvitavale satub, siis võib sellega tegelda tunde lugemata – olgu käsikirjade toimetamine, varem maalimine ja pildistamine –, uneaega ohverdades. Nagu ta tegutses ennastohverdavalt 1980. aastate lõpus, mil sukeldus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ühe algataja, Eesti kodanike komiteede liikumise ja Eesti Kongressi ühe korraldajana ajalooliste sündmuste keskmesse. Tõsi, too raske aeg jättis lõpuks siiski oma jälje, millest Pärnaste esimest korda järgnevas intervjuus avalikult räägib.

Pärnaste (65) on viimastel aastatel hoidnud madalat profiili. «Seda, mida mu lähiringkonna inimesed arvavad, tean nagunii, ja mida arvavad ülejäänud inimesed, loen siit ja sealt,» põhjendab ta. «Arvamusi on juba nii palju kuuldud ja ise on nii palju räägitud, et enam ei viitsi.»