Savisaar: rahaskandaali algatas Partsi päästmiseks IRL

Edgar Savisaar. Foto: Priit Simson

Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar pakkus ajalehe Pealinn peatoimetajale Maarja-Liis Arujärvele antud intervjuus, et idarahaskandaali päästis valla Isamaa ja Res Publica Liit (IRL), kes üritas nii pärssida Reformierakonna rünnakut majandusminister Juhan Partsi vastu.

Savisaar avaldas ka arvamust, et rahaskandaali jätkuna võib avalikkuse ette jõuda kapo lisamaterjal, mis võib anda eriti objektiivsetele keskerakondlastele ajendi kutsuda kokku näiteks erakonna aukohus, kõigutamaks partei ühtsust.

Savisaar meenutas ka, et tema suhtes praegu kriitilisemad parteikaaslased Kalle Laanet ja Ain Seppik on ka ise olnud avalikkuse kriitika all ning siis on Keskerakond neile mõlemale toeks olnud.

Keskerakonna liider märkis veel, et kuulis hiljuti, kuidas Eesti parempoliitikud käisid 2007. aastal Moskvas pronkssõduri teisaldamiseks salaläbirääkimisi pidamas, ja sellest ei kõssanud kapo toona temale kui valitsuse liikmele sõnagagi.

Räägime «kirikuskandaalist» või, kui soovite, siis «Edgargate’ist» või «rahaskandaalist» või mida iganes. Iga poliitiline seltskond püüab sellele külge pookida sobivamat nime, millest ka nemad võiksid punkte võtta. Mina, muide, nimetaksin seda hoopis «jõulurahu skandaaliks». Ei tea Eesti lähiajaloost ühtegi juhtumit, kus jõulurahu oleks meedias nii räigelt rikutud ja isegi president selle ree ette rakendatud. Kas Teile ei tundu, et see valimiseelne skandaal lahvatas valel ajal ja võib-olla isegi vales kohas ning ei suutnudki kogu ühiskonda haarata?

Minule on räägitud, et «kirikuskandaali» kavandati veebruari teise poolde – paar nädalat enne valimisi. Ansip on ise tunnistanud ja Koch on Ilvese kohta kirjutanud, et enne valimisi oleks nad välja tulnud nende asjadega nagunii. Vahetult vabariigi aastapäeva eel, kui inimeste patriootlikud tunded on laes.

Pealegi, meil oleks siis vastamiseks ja selgitamiseks üsna vähe aega jäänud.

Skandaal oli planeeritud kavalalt, aga välja tuli nagu ikka. Asja rikkus ära Reformierakonna ja IRLi vaheline telgitagune võitlus. Peaministril oli vaja patuoinast, kelle kaela ajada puhastamata teed ja elektrita metsakülad. Mõte oli näidata näpuga IRLi majandusministrile Juhan Partsile ning minister rahva rõõmuks jaanuari algul ametist lahti lasta.

Eeltööna sellele pandi löögi alla Partsi ministeeriumi kantsler Priske ja maanteeameti peadirektor, IRLi liige Tsäkko, kelle suhtes algatati isegi kriminaalasi (kui nähti, et see plaan käiku ei lähe, siis need asjad muidugi lõpetati!). Ansip jõudis isegi Partsi vastu sõna võtta, kus ta süüdistas teda ametialases saamatuses.

Poliitilisel maastikul tekitas see mitmeid kahinaid. Sotsiaaldemokraadid, kes lootsid IRLi asemel taas kord parempoolsesse valitsusse pääseda, ootasid hinge kinni pidades Partsi langemist.

Sellises olukorras ei jäänudki IRLil muud üle kui päästa valla meievastane skandaal selgelt enne aega, kasutades selleks neile alluvat siseministeeriumi ja kapot ning lüüa käega sellele, et aastavahetuse pühad võtavad maha suure osa skandaali mõjust. IRLi jaoks oli see ainuvõimalik käik, kui nad (või vähemalt osa neist) soovisid päästa Partsi.

Kas polnud asi ka selles, et parempoolsed parteid soovisid muuta valimiseelset temaatikat?

Valimiseelne agenda kujunes sel korral välja ilma mingi kampaaniata. Kõigile oli tähtis, mis saab hindadest ja palkadest, töökohtadest ning inimeste üha laienevast väljarändest kodumaalt.

Sellise agenda raames ei olnud Reformierakonnal ja IRLil erilist lootust saavutada häid valimistulemusi, kuigi avaliku arvamuse küsitlused püüdsid sisendada midagi muud. Loodeti euro eufooriale, kuid ka see on juba näidanud nõrku kohti. Kulutati palju raha, aga erilist efekti ei näe.

Valitsusparteidel oli vaja viia kampaania raskuspunkt tööpuuduselt, röögatutelt hindadelt ja vaesuselt ehk viletsalt majandusolukorralt rahvustundele ja eetika teemale, et Eesti inimestega järjekordselt manipuleerida.

Võitlus käibki selle ümber, mille nimel inimesed 6. märtsil lähevad või ei lähe valima. Kas põhiliseks teemaks on valitsuse äpardunud majanduspoliitika või halvad venelased ja nende kaasajooksikud?

Minu nõu lugejatele on selge: lugege üle oma eurod rahakotis ja küsige endalt, kas neid on ikka piisavalt. Palju ülistatud euro paljastab nüüd kogu Euroopale mustvalgelt, kui madal on Eestis pension ja keskmine palk.

Tuletage ka meelde, kes teie naabritest, sõpradest ja lähedastest on kaotanud töökoha ning kes selle leidnud. Mõelge, kui paljud neist on lahkunud isamaalt ja kui palju neist üldse võivad tagasi tulla. Ning siis minge valima, hoolimata kogu sellest trummipõrinast meedias, mis kuulutab Ansipi, Laari ja Ilvese edu.

Me võime mõista neid trummilööjaid, ka nemad teenivad oma leiba, aga see on juudaleib oma rahva suhtes.

Ootamatuse efekti ei õnnestunud selles skandaalis küllaldaselt kasutada. Mis saab edasi?

Muidugi püüavad meie konkurendid muuta esimeste nädalate kaotuse taas kord võiduks. Lihtne ei saa see neil olema, kuigi ülekaal meedias on masendav. Kusagilt peab tulema täiendavat hagu lõkkesse, vastasel juhul tuli ainult visiseb või kustub lõpuks, suutmata tõelist skandaali sünnitadagi.

Seniajani on skandaalis olnud palju hinnanguid, kõik, kellele Keskerakond senini ei meeldinud, on saanud seda skandaali valguses üle korrata.

Kahte kuud nad praeguse jutuga vastu ei pea. Eesti inimesed oskavad endiselt uudiste sõnumit ka rea vahelt välja lugeda ja saavad aru, et kiriku ehituse rahastamist püütakse näidata palju halvemas valguses, kui see tegelikkuses oli.

Võin vaid oletada, mis käigud valimisteks valmistuvatel poliitikutel varuks on. Võib-olla leitakse välismaalt mõni autoriteet, kes sellel teemal sõna võtab ja mind hukka mõistab? Võib-olla tehakse veel kord katse Keskerakonda lõhestada ja juhtkonda muuta, nagu seda tehti Rahvaliidu ja ka sotsiaaldemokraatidega.

Eks nüüd pea keskerakondlased näitama, kas nemad on ikka kõvemast puust kui mõned teised parteid.

Olen natuke kade reformierakondlastele. Kui aasta tagasi puhkes «viisaskandaal», kuhu olid segatud ka kolm Reformierakonna ministrit (Ansip, Paet ja Lang), siis ei teinud Reformierakonnas keegi teist nägugi.

Kuigi oleks olnud ju põhjust küsida, mis sundis Langi ja Paeti kasutama sotside väljaviskamisega seotud valitsuskriisi segast aega ja vabastama viisakeelust pronksöö ajal keelu alla pandud vene poliitikut!

Ootasin mingisugustki hukkamõistu või vähemalt kõhklusi, aga suud jäid kinni. Mitte nii nagu mõnel keskerakondlasel, kes kohe kippusid sõna võtma ja pärast seletasid nurga taga, kes või kuidas oli neid selleks pahasti mõjutanud.

Kas enne valimisi on oodata veel «paljastavaid» raporteid?

Arvan, et kapost peab tulema mingi lisamaterjal, mis võimaldab tõlgendamist ja selle kaudu mahlaseid pealkirju. Kuna aga kapo on teatanud, et nemad midagi ei lekita, siis küllap leitakse selline materjal Eesti Ekspressi postkastist või Postimehe liftikäigust. Nii on ikka tehtud ja tehakse ka edaspidi.

Jälgime tähelepanelikult, millist väljaannet selleks kasutatakse. Kui materjal ilmub Ekspressis, siis pärineb see suure tõenäosusega otse kapost; kui Postimehes, siis on seda vahendanud peaministri büroo või Reformierakonna peakorter Tõnismäel.

Selline materjal annaks ka mõnele eriti objektiivsele keskerakondlasele põhjust teatada, et nüüd on neile kõik selge ja positsioonid määratletud. See võib anda ajendi kokku kutsuda näiteks erakonna aukohus või mingi muu institutsioon, kõigutamaks erakonna ühtsust.

Eesmärk on ju lihtne – sundida meid valimiskampaania ajal tegelema oma siseasjadega, aga mitte Keskerakonna majanduspositsioonide selgitamisega Eesti rahvale.

Tõenäoliselt ei saada meie oponentide plaane edu. Keskerakond on tugev ka märtsivalimistel. Eks me paneme vastu!

Kuidas üldse tuleks praegu suhtuda kaposse?

Iga kord enne valimisi on Keskerakonda püütud sealt märgistada mingite lekete ja paljastustega.

Mina olen lähtunud sellest, et kapo on samasugune kontor Eestimaa pinnal nagu kõik teisedki. Neid ei tohi üle-, aga ka mitte alahinnata. Seal on ausaid inimesi, aga ka lurjuseid; seal on professionaale, aga ka niisuguseid, kellele on võimatu midagi selgeks teha.

Mulle on räägitud, et kapot olevat justkui valitsuspoliitikute poolt sunnitud sellesse skandaali kaasa tulema. Võib-olla.

Aga mulle meenus selle peale nn Burkhardi case, kus Reformierakond küsis USA raudteeärimehelt miljon dollarit pistist. Ma olin tookord valitsuse liige, aga ei minule ega ka siseministrile kapo küll mingit raportit ei teinud. See tähendab, et ikkagi valitakse ülemusi, kellele ja mida ette kanda.

Ka mõned keskerakondlased on kirjutanud, et kõik, mis tuleb politseist, saab olla vaid sulatõsi.

Tookord, kui Kalle Laanetit süüdistati Kalevi-maja liiga kallis rentimises või Ain Seppikut noortevastase poliitilise kohtuprotsessi korraldamises, siis nad nii ei arvanud, ja meie kaitsesime neid. (Toonane Põhja politseiprefekt Laanet ei olnud rentimise ajal Keskerakonna liige, küll aga tegutses keskerakondlasest siseministri Ain Seppiku alluvuses - Postimees.ee toim)

Siis panid ka erakonna prominendid politsei väited kahtluse alla.

Liiga palju on olnud «eksitusi» politsei poolel, et pidada seda kõike juhuseks. Tuletage meelde lindiskandaali, Panovi viis aastat kestnud solgutamist, Mart Viisitamme protsessi jne.

Need ei puuduta ainult kapot, kes võib-olla tõesti mõnikord on esinenud ka etturi rollis. Aga ükskord tuleb need asjad ometi päevavalgele tuua, muidu olemegi oma demokraatiaga hukas.

Hiljuti ma kuulsin, kuidas parempoosed Eesti poliitikud pidasid Moskvas 2007. aasta algul sealsete võimumeestega mitu kuud salakõnelusi pronkssõduri võimaliku äraviimise üle Tõnismäelt. Olin tookord küll valitsuse liige, aga meile nendest kõnelustest mitte keegi ei rääkinud. Ei rääkinud ka Eesti rahvale.

Huvitav, millises salaarhiivis on oma päeva ootamas tookordsed lindistused ja kas Raivo Aeg üldse teab nende olemasolust?

Kuidas Te hindate president Ilvese rolli selles skandaalis?

Võiksin öelda, et ta on olnud kõige silmakirjalikum, aga ma mõistan teda. Juba sel sügisel on tal presidendi kohal jätkamiseks hääli vaja ja kust mujalt kui Reformierakonnalt ja IRLilt peaks ta neid ikka saama. Ilves käitub kui tüüpiline häältehädas poliitik.

Keskerakonna lõhestamise katseid on olnud ju varemgi. Kas need on ühele parteile eluohtlikud?

Tuntud vastus kõlab nii, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. See oleks aga triviaalne. Olen eneselt küsinud, miks mõnikord on meie vastaspool ka mõnele keskerakondlasele ahvatlev. Võib-olla on asi heades meediapositsioonides?

See ajab pea segi ikka küll, kui sinu pildid on klantspaberil igas Kroonikas ning Postimees ja Päevaleht on valmis sind lausa esilehel ära trükkima, kuigi seni käisid ajakirjanikud sinust mööda nagu tühjast tünnist.

Ühe tingimusega: kiitusi ja ülistusi jätkub sulle seni, kuni sa keskis ussitad või vähemalt näitad Savisaare suhtes üles «sõltumatut positsiooni». Kui sa enam ei ussita, siis ei tule sinust ka enam positiivset meediakajastust.

Monitooring näitab, et Keskerakonna Saaremaa piirkonna esimehest on detsembrikuu jooksul tulnud rohkem positiivsemaid meediakajastusi kui eelneva üheteistkümne kuu jooksul kokku. Mõelge, millest see küll tuleneb.

On ka objektiivseid põhjusi, miks mõned keskerakondlased kasvavad ajaga oma erakonnast lahku. Aeg muudab inimesi ja nende väärtusi. Alustasime enamjaolt suhteliselt madalalt.

Riigikogu ja partei positsioon annab aga võimalusi hoopis kõrgemale redelipulgale tõusta. Oleme kõik inimesed ja nii ongi võimalik, et ühel hommikul ärgates avastatakse, et astmeline tulumaks ei ole minu huvi, Reformierakonna pakutud maksuvabastus suurepalgalistele aga juba on.

Keskerakond justkui ei sobi neile enam.

Õnneks on aga valdav enamus Keskerakonna 13 000 liikmest oma põhimõtetes kindlad ja hoolivus ka raskustesse sattunud kaaskodanike vastu on meil sügavalt au sees.

Kas olete mõelnud, mis on keskerakondlase ja reformierakondlase peamine erinevus?

Keskerakondlane tahab, et jõukate inimeste ring oleks võimalikult lai ning domineeriks mõjukas keskklass, kes tagaks ühiskonnas stabiilsuse.

Reformierakondlane peab tähtsaks, et ta ise oleks jõukas ja teised tema rikkusele ligi ei pääseks, sest muidu võib see häirida tema head äraolemist. Eks nad selle poliitika järgi ole ka käitunud ning mõnikord teinud selle armsaks ka mõnele lühinägelikule keskerakondlasele.