Selg ees 100 km – Võhandu maraton 2016

Esiplaanil võistkond Vanamees ja Mary. Foto: ANDREI JAVNAŠAN/Võrumaa Teataja

Otsustan läbi teha tänavuse Võhandu maratoni sada kilomeetrit  tavalise sõudepaadiga ja täiesti üksi – et olla esimene, kes sellist asja üritab. Selleks laenan vend Jaanuselt väikese kalamehepaadi ning võtan maapealseks abiks naise, tütre ja sõbra.

Start. Hommikul on ilm kurjakuulutavalt tinane ja lörtsisajune. Stardis Tamula järvel hakkab silma tohutus koguses süstasid, kanuusid, kajakeid, kanuusid, rafte ehk kummipaate, SUPe ehk  mõlaga lükatavaid lainelaudu jne – kokku ligi 700 alust. Sõudepaate on lisaks minu omale veel vaid üks: pikk, peenike ja tumeroheline. Selle meeskonna moodustavad Marek Saarekanno ja Ivar Praks, kes etteruttavalt öeldes lõpuks ka meie klassis võidavad. Kummipaadid, sõudepaadid jt «aeglased» kamandatakse järvel ulpiva purjejahi juurde.

Veidi pärast kella seitset kõlab kahurikesest väike pauk ja mass tormab veele. Kanuud ja süstad järvele soliidselt viiekilomeetrist ringi tegema, «aeglased» kanali kaudu jõele rabelema. Kanalis käib meeletu olelusvõitlus, saateks vali sõim ja tögamine. Mind pressitakse kõrkjatesse, aga rabelen end rivi keskele ja ähvardan aeruga. Saavutan veidi respekti.