Särades ereda leegina, põletas Alo iseend

Helilooja Alo Mattiisen 1961-1996. Foto: Raivo Tiikmaa

Möödunud reedel, helilooja Alo Mattiiseni 55. sünniaastapäeval, tõi rahvustelevisoon ekraanile kahetunnise napi pealkirjaga telesaate Vahur Kersna juhtimisel. Saate pealkirjas seisavad kõrvuti nimi ja hüüdnimi, ent samas ka hinnang: surematu loomingu läbi. On öeldud, et isegi kui Alo Mattiisen poleks kirjutanud midagi muud peale «Viie isamaalise laulu» 1988. aastal, vääriks ta igavesti kohta eestlaste südames ja ajaloos. Niivõrd raputav, innustav ja hingeminev oli nende laulude tulek ja levik, justkui ammu igatsetud pai kauasest surutisest muserdatud rahvuse eneseteadvusele.

«Alo. Surematu»
Autor Vahur Kersna
Režissöör Andres Lepasar
ETVs  22. aprillil kell 21.40

Need ja lisaks veel Tartu muusikapäevade puhuks kirjutatud «Ei ole üksi ükski maa» (1987) olid kindlasti tema loomingu ja elukaare tipphetked. Kuid helilooja Alo Mattiisen on olnud märksa mitmekülgsem, oma ajas uuenduslik otsija, kellel on teoseid sümfoonilisest muusikast, ooperist, oratooriumist, muusikalist, intellektuaalsest levimuusikast ugrirokini, rääkimata suurest hulgast lauludest. Seda kõike suutis ta halastamatult lühikeseks jäänud elu jooksul, jõudmata ise oma ideaalideni.