/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2008/09/29/78233t1h7dc6.jpg)
Tallinna Tehnikaülikooli kohaliku omavalitsuse ja regionaalpoliitika professori Sulev Mäeltsemehe sõnul jätab Reformierakonna idee lubada inimesel kaks elukohta registreerida õhku küsimuse, kummas linnas inimesel valida lastakse.
Professor Reformi ideest: aga kummas ametlikus elukohas tohib valida?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minu teada on kahe ametliku elukoha võimalus vähemalt mõnes Lääne-Euroopa riigis (nt Saksamaal) juba aastakümneid tuntud, aga minu teada pole need kaks elukohta siiski õiguslikult päris võrdväärsed,» ütles Mäeltsemees Postimees.ee’le.
«On esmane ja n-ö teisene elukoht. Reformierakonna arusaadavalt lakoonilisest valimisprogrammist järeldan, et need kaks elukohta on võrdväärsed.»
Probleemid tulenevad tema väitel sellest, millised õigused ja kohustused elanikule vabadusega endale kaks elukohta registreerida tekivad.
Mäeltsemehe sõnul vajab siinkohal lahendamist kolm põhiküsimust: kuhu laekuvad maksud, kus saab inimene valida, kust saab inimene sotsiaaltoetusi.
Reformierakonna valimisprogrammis on selgitatud neist ainult ühte valdkonda ja järgmiselt – üksikisiku tulumaksu võib jagada kahe ametliku elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse vahel.
Professori hinnangul ei selgu sealt, kes ja kuidas jagab. «Ilmselt eeldatakse, et tulumaksu summa jagatakse mehaaniliselt pooleks. Kahtlen, kas see oleks õiglane,» märkis ta, tõdedes, et ka praeguses süsteemis on ebaõiglust.
Praegu laekub nimelt osa isikute tulumaks mitte selle valla või linna kassasse, kus ta töötab, vaid selle, kuhu ta on sisse kirjutatud.
Mäeltsemehe sõnul on siin tegelikult üks veel keerulisem probleem.
Reformierakonna valimisprogrammis on nimelt enne kahe elukoha lubamist punkt 5, mis rõhutab «omavalitsuste iseseisvat tulubaasi».
«Teada on, et juba 1990. aastate keskpaigast on meie kohaliku omavalitsuse üksuste üleriigilised liidud Põhjamaade eeskujul soovinud lahutada üksikisiku tulumaksu kaheks – riigi ning valla/linna tulumaksuks,» rääkis Mäeltsemees.
«Seejuures peaks kohalikul volikogul olema õigus ka kohaliku tulumaksu määra teatud piires muuta.»
2010. aastal oli näiteks Soomes kohaliku tulumaksu määr vahemikus 16,25-21,00 protsenti.
«Kuigi valimisprogrammis seda ei käsitleta, pean selle ettepaneku realiseerimist põhjendatuks ja olen ka arvamusel, et ükskord selleni jõutakse nagunii,» lausus Mäeltsemees.
Tema sõnul tekib aga selle idee teostumisel küsimus, kuidas taolises olukorras maksustada kahte ametlikku elukohta omavaid elanikke.
Oravapartei valimisprogrammist ei selgu professori hinnangul see, kummas omavalitsuse topeltregistreeritud isik valida või sotsiaaltoetusi saaks.
Olukorra ilmestamiseks tõi ta ühe äärmusliku isikuvabaduse näite Eesti minevikust.
«Kuni 1930. aastate alguseni kehtinud hoolekandeseaduse kohaselt olid meie omavalitsused kohustatud andma abi ja abitarvitaja oli õigustatud seda nõudma just sellelt omavalitsuselt, kus abivajaja parajasti viibis,» meenutas Mäeltsemees.
«Tegelik elu näitas, et kus hoolekandeline abi oli korraldatud paremini, sinna kogunes igalt poolt abipalujaid.»
Professor märkis, et Eestis tuleks siiski arvestada praeguse olukorraga ning inimeste mobiilsust ei tohiks ignoreerida.