Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi eestvedamisel leiti Hiiumaa lähistelt merest seninägematuid pinnavorme, mis laiuvad sadadel ruutmeetritel ning meenutavad korallriffe. Kas need on ka tegelikult korallmoodustised ja veel eelajaloolised, nagu esialgne hinnang osutab, jääb rahapuuduse tõttu praegu veel lahtiseks.
Hiiumaa lähistelt leitud korallmoodustiste uurimine on rahapuuduse taha takerdumas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist on murdelise avastusega – esialgse hinnangu kohaselt võib 60 meetri sügavuselt leitud moodustiste näol olla tegemist eelajaloolise korallrifi jäänustega. Kusjuures, teadaolevalt on tegemist selliste moodustiste esmaleiuga.
Ent moodustiste fikseerimisest üksnes ei piisa – selleks, et saada teada, mis merepõhjas täpselt peitub, oleks ilmtingimata vaja edasist uurimist. See on aga kulukas ning raha selleks ei ole üldse lihtne leida.
«Kui parasjagu ei ole sellist projekti, kuhu sobivad tegevused oleks sisse kirjutatud, siis ei olegi võimalik midagi uurida. Sellist teadusraha, mida saaks rakendada uudisleidude uurimiseks, ei ole olemas,» rääkis Postimehele erakordse pinnavormi avastamise juures olnud Tartu Ülikooli merebioloogia vanemteadur Kristjan Herkül.
«Kuna tegemist on esmaleiuga, siis on kogu info vajalik.»
Pinnavormide edasine uurimine eeldab avameretöid, mis on kulukad ja nõuavad pikka ettevalmistust. Päris niisama merele minna ei saa – on vaja laeva ning tehnilisi sukeldujaid, kes oleksid võimelised niivõrd sügavalt analüüse võtma.
«Kõik need on üsna kulukad ettevõtmised. Kui ükski olemasolev rahastusmehhanism selliseid kulusid katta ei võimalda, siis ei olegi rahaliselt võimalik neid töid teostada. Ja selline olukord praegu paraku on,» rääkis Herkül.
Rohkem tähelepanu pälvivad tippteadus ja rakendusliku väärtusega leiud, kuid taoline «huvitav loodusnähtus» rahasaajate hulka üldjuhul ei mahu.
Kui palju võiks kogu see asi maksma minna, ei oska Herkül veel täpselt hinnata, kuid ta teab rääkida, et Tartu Ülikooli merebioloogia osakond on moodustiste piirkonda praegu üht ekspeditsiooni plaanimas. Selleks on juba võetud hinnapakkumisi, kuid kas see ka teoks saab, ei ole veel teada. Taoline ekspeditsioon nõuab siiski tuhandeid eurosid.
Moodustiselt analüüside võtmine on äärmiselt oluline, sest see aitaks aimdust saada, millega täpselt tegu on. Edasine uurimine annaks teadlastele vastuseid nii moodustise päritolu, koostise kui ka vanuse kohta.
«Kuna tegemist on esmaleiuga, siis on kogu info vajalik. Praegu on meil ainult natukene videopilti,» rääkis ta. Seetõttu ei saa välistada, et merepõhjas pole mõni eelajaloolise korallmoodustise jäänus, vaid hoopis raudmangaani konkretsioon.
Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi merebioloogia osakonna töörühm tegi selle avastuse, kui nad tegid ulatuslikku merepõhja elupaikade ja loodusväärtuste inventuuri Eesti majandusvööndis, territoriaalmeres ja sisemeres NEMA-nimelise projekti välitööde käigus.
Kahe välihooaja jooksul koguti andmeid merepõhja iseloomu ja elustiku kohta nii Läänemere keskosast, Väinameres kui Liivi lahe kirdeosas. Alasid, kus merepõhja uuriti, pole seni korralikult kaardistatud. Merepõhja uurimiseks kasutati nii mitmekiirelist sonarit kui allveerobotit.
Keskkonnainvesteeringute keskuse ja keskkonnaministeeriumi rahastatud projekt «Eesti merealade loodusväärtuste inventeerimine ja seiremetoodika väljatöötamine» (NEMA) vältas pea kaks aastat. Projekti tulemuste kokkuvõtet saab lugeda SIIT.
/nginx/o/2016/04/18/5277129t1h6727.png)