Kes vastutab vaimuhaige ravimise eest?

Psühhiaater Andres Lehtmets Foto: Peeter Langovits

Nagu iga haiguse puhul, peaks ka psüühikahäirega inimene pöörduma arsti poole siis, kui ta tunneb, et tal on vajadus ravi järele. Probleem on aga selles, et mõningate psüühikahäirete puhul puudub inimesel haigusteadvus ehk ta ei tunne, et on haige, ütles Lääne-Tallinna Keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja doktor Andres Lehtmets.

Kui levinud on psüühikahäired?
Epidemioloogilised uuringud näitavad, et elu jooksul esineb mõni psüühikahäire ligi 50 protsendil elanikkonnast. Need häired on erineva raskusastmega - alates kergematest unehäiretest kuni näiteks psühhoosini, mis on juba raske ja sageli pikaajaline häire. Psüühikahäire ei tähenda automaatselt, et inimene on teistele või endale ohtlik.

Kus psüühikahäireid ravitakse?
Psüühikahäireid ravitakse enamikel juhtudel haiglaväliselt. Kui patsient on ohtlik endale või teistele või tuleb teda jälgida, siis ravitakse inimest muidugi haiglas.

Nagu kõikjal tervishoius, ravitakse ka psühhiaatrilises abis inimesi nende vaba tahte alusel. Patsiendi tahte vastaselt saab teda ravida kahel juhul. Esiteks antakse tahtest olenematut vältimatu abi siis, kui inimene on psüühikahäirest tulenevalt ohtlik endale ja teistele. Teine variant on psühhiaatriline sundravi, mida kohaldatakse siis, kui inimene on toime pannud ohtliku teo ning ekspertiis on tunnistanud ta ravi vajavaks.

Kas keegi tegeleb psüühikahäiretega inimeste järelevalvega?
Järelevalve all on ainult need haiged, kellele kohaldatakse sundravi.

Sundravi võib teha taas kahel viisil – esiteks Viljandi Jämejala haiglas spetsialiseeritud sundravi osakonnas ning teiseks ambulatoorse sundravina, mille puhul kontrollitakse, et inimene käiks psühhiaatri juures. Järelevalve all olevaid haigeid on Eestis aga suhteliselt vähe. Sundravi ühe või teise vormi määrab kohus.

Kes vastutab täisealise inimese eest, kellel on psüühikahäire?
Kui täiskasvanu teovõimet pole piiratud, siis vastutab ta enda eest ise. Teisisõnu - lähedane sellisel juhul täiskasvanu eest ei vastuta.

Kuidas inimene teab, et ta peab ravile minema?
Psühhiaatriline ravi on enamikel juhtudel vabatahtlik - kui inimene tunneb, et tal on vajadus ravi järele, siis ta pöördub arsti poole. Probleem on selles, et mõningate psüühikahäirete puhul puudub inimesel haigusteadvus ehk ta ei tunne, et on haige.

Need kriteeriumid, mille alusel saab inimest tema tahte vastaselt ravile paigutada, on kirjas Psühhiaatrilise abi seaduses. See seadus peab ühelt poolt arvestama ühiskondliku huviga,  et endale või teistele ohtlik inimene jõuaks ravile ja seda vajadusel ka tahtevastaselt. Teisalt tuleb arvestada ka inimese põhiõiguste kaitsega - ilma seadusest tuleneva aluseta ei tohi kedagi haiglasse või erihooldekodusse paigutada ega ravida.

Kui haige täidab vajalikud kriteeriumid ja tema tahtest olenematuks raviks on alus olemas, siis kohtu otsusega seda ravi inimesele ka kohaldatakse.