Vari, kes ei nõustunud õigel ajal surema

Virve Aasma oma Jõgeva kodu üksinduses. Foto: Kristjan Teedema

Jõgeva tuulises äärelinnas asub nõukogudeaegne kortermaja, mille neljandal korrusel elab vari. Ta on mässitud pealaeni villastesse kangastesse, sest võib väiksemagi tuulepuute peale haigestuda. Aknaid katavad paksud tekid, sest tal on päikeseallergia. Ta magab päeval ja liigub ringi öösiti. Varju nimi on Virve Aasma.

Mõne nädala eest pöördus Postimehe poole varasem Tartu Ülikooli filosoofiaõppejõud ja praegune psühhiaater Valdar Parve, kes Aasmat aeg-ajalt aitab. Parve ütleb, et muidu sureks see inimene lihtsalt nälga.

«Ta on 70-aastane naine, kes pidanuks viiekümneselt ära surema,» ütleb Parve. «Nimelt oli ta elanud terve elu immuunpuudulikkusega, mida polnud nõukogude ajal võimalik diagnoosida. Tavaliselt surevad sellised inimesed üsna noorelt, temal on visa hing. Immuunpuudulikkus tõi kaasa päikeseallergia. Ta sai käia ka suvel ainult pikis rõivis ja päikesevarju ning laiaäärelise kübaraga. «Kübaramoor!» on inimesed talle eluaeg järele karjunud ja ta on pidanud aastakümneid kuulma, et jälle see hull tuleb...»