Kunagi varem pole festivali nimi mõjunud nii täpsena kui Dmitri Krõmovi musikaalset, visuaalset, kujunditiinet lavastuste kvintetti jälgides. Kunagi varem pole teatrivaatleja püüd nähtut sõnastada tundunud nii kohmakas, absurdimaiguliselt lootusetu. Kiirreageering Dmitri Krõmovi fantasmagoorilistele lavastustele näib sama jabur kui püüd «teaduslikult» uurida värviliste unenägude nägijat, kellest pole võimalik ilmutada päevapiltigi («Katerina uned»).
Tellijale
Mälestuste tants kaelkirjaku peietel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.