India arsti kohver on põhjatu ja koliseb

Kõik on veel hästi: valame rolleri paaki poest ostetud kütust, mis meenutab nii värvilt kui ka pakendilt limonaadi. Foto: Elise Nigul

Hoolimata sellest, et mõte Aasias haiglasse sattuda tundub eurooplasele esimese ehmatusega õudusunenäona, võib kohaliku tervishoiusüsteemiga tutvumine kergemate hädade puhul üsna lõbusaks kogemuseks kujuneda.

Kuna Indias ei ole sa mitte kunagi kusagil üksi, siis on loomulikult selleks hetkeks, kui ma juba taas ümbrusega suhestuda suudan, minu ja rolleri ümber kogunenud ja terve trobikond päid vangutavaid ja küsimusi esitavaid hindusid.

«Kas sinuga on kõik korras? Kas on abi vaja?  Kust roller laenatud on?»

Arvestades verejooksu kulmu pealt, tõden, et abi oleks vist vaja küll. India poiss, kes mulle kurvis vatsu sõitis ja õnnetust pealt nägi, on nõus mind oma võrril haiglasse sõidutama. Lähimaks kliinikuks osutub seesama, kus ma just paar tundi tagasi omale kõhuhäda vastu antibiootikume nõutamas käisin. Kliiniku peaarst, tume ja turske dr Pankaj Mahajan on mind taas, seekord ähmis ja vetitsevana, nähes, üsna üllatunud.