Päevatoimetaja:
Sven Randlaid
+372 666 2387

Kuninganna Elizabeth sööb selleks, et elada, mitte ei ela, et süüa

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kuninganna Elizabeth II ja prints Philip 2015. aastal Londonis.
Kuninganna Elizabeth II ja prints Philip 2015. aastal Londonis. Foto: Reuters / Scanpix

Hommikueineks apelsinimahl, puuviljad ja röstsai, vahel ka maisihelbed või puder (viimane kuulduste järgi Tupperware’i kausist). Lõunaks salat kalkuni või mereandidega. Pärastlõunase tee kõrvale krõmps küpsis apelsinimoosi või kohupiimaga. Õhtusöögiks aurutatud köögiviljad riivjuustuga. Vahepaladena mõned toored porgandid, kurgi- või tomativiilud. Hilja õhtul naudisklemiseks veel klaas vermutit.

Just niimoodi kirjeldab küpsemale naisterahvale suunatud portaal Baby Boomster kuninganna Elizabeth II (89) – Suurbritannia ajaloo pikimalt troonil püsinud monarhi – tüüpilist igapäevast toidulauda. Menüüd, mis ei vasta sugugi stereotüübile Inglise köögikunstist – ei mingit rasvast kala, krõpse ega grillvorste. Nimelt eelistavat kuninganna dieeti, mis viib organismist välja võimalikult palju jääkaineid. Selle lahutamatuks osaks on igal õhtul ka kaks supilusikatäit oliiviõli ning päeva jooksul mitu tassi teed.

Mees, kes vastutab kuninganna toidupoolise eest, kannab nime Mark Flanagan ja tema täpne tiitel on kuningliku majapidamise peakokk. Flanagani ülesandeks on tuvastada road, mis on Elizabethile eriti meelepärased, ning välistada need, mis pole, kirjutab ajaleht Telegraph. Plussmärk läheb väga tõenäoliselt nende toitude juurde, mis sisaldavad šokolaadi või on valmistatud kuningannale endale kuuluvatest taludest pärit saadustest, märgib väljaanne. Sinna alla kuulub näiteks kuningliku perekonna Norfolkis asuva Sandringhami häärberi juurest pärit veise- ja ulukiliha. Viimane peab seejuures olema hästi küpsetatud, sest roosakat tooni kuninganna liharoogades ei armasta.

Tagasi üles