Riigikogu otsustas: parlamendikomisjonide istungite salvestised hävitatakse

Varasemad salvestised antakse hoiule rahvusarhiivi, tulevasi aga enam ei säilitata. Foto: Mihkel Maripuu

Riigikogu võttis täna vastu seadusemuudatused, mis muudavad parlamendikomisjonide istungite protokollid senisest sisukamaks, kuid toovad kaasa istungite salvestiste hävitamise.

Seaduse vastuvõtmise poolt hääletas 61 ja selle vastu oli 27 riigikogu saadikut.

Opositsioonilise Keskerakonna, Vabaerakonna ja Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon tegid küll mitu muudatusettepanekut, mis oleks kohustanud komisjone oma istungeid salvestama ja lindistusi alles hoidma, kuid ükski neist ei leidnud põhiseaduskomisjonis ega ka eelnõu teisel lugemisel võimuliidu vastuseisu tõttu toetust. Seetõttu käsitleb seadus istungite salvestisi abimaterjalina, mis tuleb protokolli valmimise järel hävitada.

Põhiseaduskomisjoni esimehe, reformierakondlase Kalle Laaneti sõnul avaldati komisjonis eelnõu arutelul arvamust, et ajaloo huvides peaks istungite salvestisi säilitama, sest see võimaldaks hiljem teada saada, milline oli vaidluste tonaalsus ning kui kirglikult debatti peeti. Komisjonis pakuti tema sõnul ka välja, et päevapoliitilised materjalid võiks teatud ajaks salastada.

«Samas leiti, et kuigi komisjoni istungite salvestiste säilitamine ajaloo huvides on väga hea, siis selles riigikogus konsensust leida on peaaegu võimatu ning eelnõu jääks seadusena vastu võtmata. Seega on mõistlikum minna edasi eelnõuga sellisel kujul, et kehtestatakse kindlad nõuded komisjoni istungi protokollile, ning võtta eelnõu seadusena vastu,» rääkis Laanet teisel lugemisel ning lisas, et muudatuste eesmärk on muuta just protokollid senisest põhjalikumaks, et need kajastaksid nii istungi käiku, otsuste kujunemist, sõnavõtjate seisukohti kui nimeliselt ka hääletustulemusi.

Hiljem saadikute küsimustele vastates märkis ta, et kui kõik komisjonid hakkaksid oma istungeid salvestama ning salvestised peaksid vastama teatud tingimustele, nõuaks see riigikogult hinnanguliselt 350 000 euro suurust investeeringut. «Kui me nüüd kõik asjad lauale toome ja hakkame seda arutama otsast peale, siis päeva lõpuks me jõuame sinna, et kõik komisjonid ei taha salvestada, ja jõuame jätkuvalt selleni, et kas miinimuminvesteering 350 000 on otstarbekas ja tasakaalus. Ja nii need otsused tuleb teha,» ütles ta märtsi lõpus riigikogus.

Veel aasta eest küpses riigikogus plaan muuta istungite helisalvestamine kohustuseks ja säilitada salvestisi vähemalt nelja-aastase parlamendiperioodi lõpuni. Eelmise aasta algul palju vaidlusi tekitanud ja riigikogu valimiste eel poliitilise üksmeele puudumise tõttu menetlusest tagasi võetud eelnõu järgi pidanuks komisjonid istungeid üldreeglina salvestama – erandiks vaid väljasõidud ja istungid, kus on jutuks salastatud küsimused –, salvestisi pidanuks säilitama riigikogu sama koosseisu volituste lõpuni ning põhjendatud huvi korral olnuks võimalik nendega komisjoni esimehe loal tutvuda.

«Komisjonis arutleti ka võimaluse üle säilitada helisalvestist kuni protokolli valmimiseni, kuid kuna on olnud olukordi, kui protokolli on vaidlustatud ning on osutunud vajalikuks seda kontrollida, siis leiti, et helisalvestis (juhul kui istung on helisalvestatud) võiks olla kättesaadav vähemalt kuni sama koosseisu lõpuni,» põhjendas põhiseaduskomisjon oma seisukohta toonase eelnõu teise lugemise seletuskirjas.

Seletuskirjas, mis koostati enne eelnõu tagasivõtmist kolmandaks lugemiseks, selgitas komisjoni toonane esimees, Reformierakonda kuuluv Rait Maruste, et salvestiste säilitamine koosseisu volituste lõpuni oleks tähendanud, et neid abimaterjale oleks säilitatud parlamendi töö huvides riigikogus.

Koosseisu volituste lõppedes pidanuks infot hindama rahvusarhiiv ning kui teave oleks tunnistatud arhivaaliks, oleks see antud toonase plaani järgi rahvusarhiivile üle. «Kui arhiiv aga ei hinda dokumente või materjale arhiiviväärtuslikuks, siis ei ole kohustust neid säilitada, mis aga ei tähenda, et tekiks kohustus neid hävitada,» kirjutas Maruste mullu jaanuari lõpus.

Riigikogu sotsiaaldemokraadist esimees Eiki Nestor leidis eelmise aasta alguses samuti, et kuna paljud arvajad ei ole kindlad, kui üksikasjalikud tulevad uute nõuete alusel koostatavad protokollid, võiks ka uue seaduse alusel kohustuslikus korras tehtavad salvestised anda säilitamiseks rahvusarhiivi.

Toona oli veel teisigi, kes pidasid vajalikuks tagada salvestiste säilimine, ja toonitasid, et riigikogu ei ole saladuste laegas. Valimiseelsele ajale ja konsensuse puudumisele viidates lükati otsustamine siiski uue, mullu märtsis valitud riigikogu koosseisu ülesandeks.

Samal ajal otsustas riigikogu juhatus, et kõik olemasolevad salvestised antakse hoiule rahvusarhiivi, kus neid saab tulevikus kuulata riigikogu esimehe loal. Praeguseks on riigikogu kantselei komisjonidest kokku kogunud 722 CD-plaaditäit helisalvestisi, mis sisaldavad istungite salvestisi aastatest 2002–2012.

Riigikogu kantselei kommunikatsioonijuhi Urmas Seaveri sõnul plaanitakse need rahvusarhiivile üle anda veel enne suvepuhkust. «Koos plaatidega annab kantselei juurde info, mis komisjoni istungid on igale konkreetsele plaadile salvestatud ning mis ajast need pärit on. Tänaseks on veidi üle poole plaatide kohta see info olemas, ülejäänutega töö veel käib,» rääkis Seaver veebruari keskel.

Lisaks on komisjonide istungite helisalvestisi riigikogu kantselei salvestiste võrgukettal. Nendega hakkab kantselei Seaveri sõnul tegelema pärast CD-plaatide üleandmist, et ka need jõuaksid lõpuks arhiivi.

Arhiivi jõudnud salvestised ei muutu automaatselt avalikuks, nagu ei ole seaduse järgi avalikud ka komisjonide istungid. See tähendab Seaveri sõnul, et kui keegi pöördub arhiivi poole sooviga mõnd kinnise istungi salvestist kuulata, peab selleks kõigepealt loa andma riigikogu esimees. «Helisalvestise kuulamise lubamisel tuleb kindlasti arvestada sellega, kas salvestis sisaldab seaduse alusel seatud juurdepääsupiiranguga teavet,» ütles ta.