Suur lugu: mehed, kes sõidavad lahedate ratastega

On jalgrattaid, mis on koledad või igavad... ja siis on need teised, mis panevad endale järele vaatama ja mõtlema, et oh, tahaks ka!

Õpetaja ja kunstniku Asmo Villaku sõnul kulub tal ühe ratta tegemiseks tavaliselt terve aasta. «Esimese sammuna tellin välismaalt valmis raami ning lasen selle siis Eestis oma soovidele vastavaks kohandada. Näiteks võib parandamist vajada keeviste kvaliteet või tuleb pidurisadul teise kohta panna.»

(Detailsemate fotode nägemiseks vii hiirekursor pildile!)

Rattamehhaanik Rauno Viro sõidab ringi rattaga, mis on nii minimalistlik, et sel pole isegi pidureid. Cinelli MASHi lõid San Fransisco fixed geari fännid koos Milano rattatootja Cinelliga. «Fixed gear tähendab, et rattal pole vabajooksu ning pedaalid-vändad käivad kogu aeg ringi. Ka ajaloo esimestel jalgratastel polnud vabajooksu ning tänaseni on see süsteem kasutusel trekisõidus. Tänavatele jõudsid fixie’d USA rattakullerite abil, kes hindasid selliste rataste töökindlust, väikest kaalu ja funktsionaalsust.» 

Sellest, kuidas peab elama, sai ajakirjanik Hendrik Alla aru alles siis, kui ta Amsterdamis käis. Nii kui koju jõudis, ostis ta omale jalgratta. Mõni aasta hiljem kohtas ta oma tulevast elektriratast: «Kui nägin, et NIHUKESI asju tehakse siinsamas Eestis ja sain Liberatorit ka proovida, olin müüdud mees!» 

Eesti Kunstiakadeemia tudeng Tarvo Porroson on oma kätega ehitanud mitu ratast. Neist kõige silmatorkavamal on lenkstangi asemel luud. «Paar aastat tagasi oli volbriööks vaja teha midagi teistsugust. Hakkasin siis ehitama, aga ratas sai nii hilja valmis, et pittu minemise asemel läksin hoopis koju magama. Ja eks luuaga juhtima õppimine võttis ka paar päeva aega.»

Turundusspetsialist Ailar Väärtmaa oma Viksist: «Miks selline ratas? Sest ta näeb megabadass välja! Kuna ta valmib Eestis käsitööna, siis saad kõik jupid ise valida ning teist sellist maailmas pole. Ja eks minus on ka väike edevuse pisik olemas…»

Professor Tanel Kerikmäe sõidab Electra Straight 8 nimelise cruiseriga. «Jalgratas on leiutatud juba 1418. aastal ja temast on väga palju variatsioone. Ajatud asjad mulle meeldivad ning see tõlgendus jalgrattast tuletab mulle meelde varasemaid aegu, ühendades tänast ja olnut ning olles omamoodi hommage vanadele tsiklitele.»

Startupper ja konsultant Villu Arak on korda teinud viiekümnendatest pärit ZIF 1-B. «Selle asemel, et osta kaasaegne ratas, kleebin ma vanade kontide külge uued lihased ja naha, andes vanale raamile uue ja märksa glamuursema elu 20-30ndate stiilis Path Racerina.»

Kui aga vähegi võimalik, siis võiks veneaegse raamiga tegelemise asemel eelistada mõnd lääne ratast. «Seal toodetu on parema kvaliteediga ja õiget mõõtu juppide tagaajamise vaev on kõvasti väiksem.»

Kaks aastat tagasi sai ettevõtja Allan Rosenberg telefonikõne sõbralt, kes palus nõu elektriratta soetamisel. «Vaatasime kokku kaheksat elektriratast, aga kõikidel oli mingi häda. Ja siis kõlasid saatuslikud sõnad: «Aga teeme ise!» Disainimiseks kulus meeletult pikk aeg ehk umbes seitse minutit ja seejärel hakkasime taskurahadest esimest prototüüpi ehitama.»

Ampler Bilberry omanik, ettevõtja Hannes Laar on tegelenud terve elu jalgratastega. «Ühel hetkel tekkis sõpradega huvi ka elektrirataste vastu. Kui olime paar tükki valmis ehitanud, saime aru, kui palju hea elektriratas sõiduvõimalusi avardab. Usun, et jalgrattal on linnas liiklemisel meeletu potentsiaal ja kuigi me täna ei näe väga paljusid inimesi linnas sõitmas, võib elektriratas seda olukorda muuta,» leiab Laar. 

Alati ei pea uut ratast ostma, võib ka olemasoleva oma maitsele vastavalt ümber ehitada. Privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel: «Ratas on ehitatud minu elu teisele maastikuratta raamile, mis oli aastaid keldris oma aega oodanud. Ühel hetkel oli mõte valmis, aeg õige ja üks Kalamajas asuv rattapood valmis minu idee teoks tegema.»