Rainer Nõlvak: nullindad tõid Eestisse vaimse stagnatsiooni

Rainer Nõlvak, «Teeme ära» algataja Foto: Liis Treimann

Postimees.ee küsib täna Eesti helgematelt peadelt, mille poolest jäi neile meelde lõppev kümnend. Ettevõtja ja erinevate kodanikualgatuste eestvedaja Rainer Nõlvak, keda tuntakse eelkõige prügikoristuskampaania «Teeme ära» algatajana, leiab viimast aastakümmet meenutades, et Eestis algas vaimne stagnatsioon ja tunda oli sisemist tühjust.

- Millega läheb teie hinnangul ajalukku lõppev kümnend: teile subjektiivselt, teie erialal, Eestile, maailma mastaabis?

Minu jaoks on viimane aastakümme möödunud peadpööritavalt. Kui keegi oleks öelnud, et ma prahi koristamisega tegelema hakkan... oleks kõlanud uskumatuna. Astridiga (rahvamuusikust abikaasa Astrid Böningiga – toim.) kokku saamine oli niisama uskumatu.

Sajandialguse Eestit võiks võrrelda mürsikueas noorukiga. Meie lõhutud juurte tõttu oleme oma mina-otsingul väljastpoolt tulevat tarkust tähtsustanud ning see on aidanud meil vanade riikide hulgas viksi ja viisakana käituda. Seevastu netikommentaariumitest ja purjakil poetagusest kumab vastu meie sisemine ebakindlus, ehedal kujul.

Ratsa rõõmsaks saamise asemel tõi kapitalikultus kaasa ootamatult palju kibedat; loodetavasti suudame selle õppetunni najal järgmisel kümnendil hoolivamad olla. Läinud aastakümme jääb tähistama Eesti eneseleidmise otsinguid, «europassi» saamist ja loodetavasti ka meie väärtushinnangute küpsemise aega.

Maailmas on viimase aastakümnega taskukohane internet muutunud mobiili kaudu kättesaadavaks viiele miljardile inimesele. Sõna levib kiiremini kui iial varem. Tekkinud on uued sotsiaalsed konstruktsioonid, mille mõjuvõim hakkab lähitulevikus arvatavasti ületama riikide ja firmade omi.

Nullindad tähistavad ökoloogilist kannapööret arenenud maailmas. Rooma klubi aegsest targutamisest resursside piiratuse üle oleme tänaseks jõudnud elukeskkonna säästmise nimel tehtavate reaalsete tegudeni, mis on loonud eeldused rohelise majanduse plahvatuslikuks kasvuks.

New Yorgi WTC põrmuvarisemisega alanud ja Wikileaksiga lõppenud kümnendil kogus jõudu põlvkond, kes räägib seda, mida mõtleb ning on seetõttu vabam, kiirem ja inimlikum kui nende külma sõja aegsed vanemad. Ma väga loodan, et see põlvkond toob muutuse ka meie moraalinormidesse ning aitab kaasa tühise kahepalgelisuse kadumisele maailmas.

- Kui mõelda Eesti ajaloole, siis kuidas teile tundub - milline kümnend on meile olnud üleüldse läbi aegade kõige edukam? Miks?

Eestluse edukaim kümnend oli minu arvates kaheksakümnendad. See oli unistuste aeg, ridade vahele valatud salajaste ootuse aeg, üllate ja isetute tegude aeg, üksmeele aeg. Maailma võimsaima diktatuuriga rinda pista – see oli meist väga julge tegu. Lagle Pareki mälestusteraamatut lugedes tuleb see kõik meelde. See oli aeg, mil Venemaalt sularaha küsimise eest oleks maha löödud, vaimses mõttes vähemasti.

Nullindad seevastu olid täidetud küll teatava majandusliku edenemise ja riikluse vormistamisega, aga ka vaimse stagnatsiooni ja sisemise tühjuse kasvuga. Me justnagu kardaksime võtta endale täievolilise, vaba Euroopa rahva rolli, eelistades tegeleda turvalise, väiklase kodumaise kanakitkumisega.

- Mida ootate uuelt kümnendilt?

Ausust. Julgust. Hoolimist. Ärkamist.