Enne Varvara võimaliku tapjani jõudmist oli võetud ligi 1000 DNA proovi

Varvara elas selles majas. Samas kandis elas ka tema arvatav tapja. Foto: Irina Tokareva

9-aastase Varvara mõrvajuurdlus lõpetati ametlikult esmaspäeval, kuid kohalike elanike ja kogu ülejäänud ühiskonna küsimused ja kahtlused, kas mõrvar ikka päriselt üles leiti, ei taha vaibuda. Kuidas läks politseil tõenäolise tapja juurde jõudmiseks aega pea kaks aastat, kui mees elas sealsamas?

«See 20ndates eluaastates mees ei olnud tõesti esimeste hulgas, kelle kontrollimiseks DNA proove võtsime,» tunnistas Ida prefektuuri kriminaalbüroo juht Tarvo Kruup.

Enne teda oli politsei Kruubi sõnul kogunud veidi alla tuhande inimese DNA proovid, pärast teda koguti veel ligi 1900 inimese proovid.

«Seksuaalkuritegudega meest varem ei seostatud. Kuigi ta oli varasemalt toime pannud isikuvastase kuriteo, siis selle iseloom ei tekitanud kahtlust, et teda võiks lapse vastu suunatud seksuaalkuriteoga seostada,» põhjendas Kruup, miks mehe, kes ka mobiilsideoperaatoritelt kogutud andmete põhjal asus kuriteo toimepanemise ajal samas piirkonnas, koju mindi alles kahe aasta pärast.

Politsei alustas esmalt seksuaalkuritegusid ja raskeid isikuvastaseid kuritegusid toime pannud isikute kontrollimisega, keda oli kokku ligi sada. Tekkisid uued versioonid, uuriti perekonda. Uurimise alguses rääkis üks poiss, et nägi, kuidas Varvara viidi mingi autoga minema. Hiljem võttis ta oma tunnistuse tagasi. Turvakaamera kirjeldatud sündmusi ei fikseerinud.

Sündmuste kronoloogia

Esmaspäevasel pressikonverentsil teatati, et Varvara surnukehal kasutati esmakordselt n-ö teipimistehnikat. Kokku võeti surnukehalt üle 2000 DNA fragmendi.

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) DNA osakonna peaekspert Gunnar Tasa täpsustas, et lahangul võeti DNA proove surnukehalt kahel viisil: kleeplintidele (esmakordselt Eestis) ning vatipulkadele (klassikaline proovide kogumise viis).

Vatipulkadele kogutud proovid võeti koheselt laboris töösse. Esmalt tehti neile tavapärane (mittesugukromosoomide) DNA analüüs, mille tulemuseks peaks olema unikaalne DNA-profiil. Paraku need tulemused ei viinud profiilini, millest oleks kurjategija leidmisel abi olnud.

Seejärel tehti neile proovidele Y-kromosoomi analüüs. «Y-kromosoomi tulemused saadi nädal pärast lahangut ja neist teavitati ka politseid. Pärast teavitamist hakati kohe võrdlema saadud Y tulemusi kontrollitavate meestega,» kinnitas Tasa.

«Lootsime tollal, et kleeplintidele võetud proovidest õnnestub saada mittesugukromosoomide DNA-profiil ehk n-ö unikaalne DNA-profiil,» kirjeldas Tasa. Seejärel pöördusid eksperdid Saksamaal asuva labori poole, kus see meetod oli välja töötatud.

«12. aprillil läksin koos kleeplintidega Saksamaale, omandasin seal mõni aeg metoodikat ja seejärel tulin tagasi Eestisse, jättes kleeplindid Saksa laborisse. Saksamaal võeti ja uuriti kleeplintidelt 663 osakest,» meenutas Tasa.

Paraku ei õnnestunud ka selle tegevuse käigus saada mittesugukromosoomide DNA-profiili ehk unikaalset DNA-profiili ning Saksamaa saatis need kleeplindid Eestisse tagasi. «Kleeplintidega jätkasin seejärel tööd mina, paraku samuti tulemusteta,» nentis Tasa.

2012. aasta septembris võtsid politsei, prokuratuuri ja EKEI esindajad kokku senised tulemused ja panid paika tulevikustrateegia. Selleks ajaks oli kleeplintidelt uuritud 1211 osakest. Kohtumisel nenditi fakti, et kleeplintide uurimine ei ole viinud oodatud tulemusteni ning otsustati, et vaatamata sellele jätkatakse teiste tegevuste kõrval tööd ka kleeplintide osas. 2013. aasta alguses edastati kleeplindid uuesti Saksamaa laborisse.

«Kokku on Eestis ja Saksamaal kleeplintidelt võetud ja uuritud 2049 DNA-proovi, millest ükski ei ole kahjuks uurimist edasi viinud. Neile kleeplintidelt kogutud proovidele lisandub veel 381 tavapärase iseloomuga sündmuskohaproovi. Seega on kokku uuritud 2430 sündmuskohaproovi. See proovide kogus vastab ligikaudu veerandile EKEI ühe aasta võimekusele sündmuskohaproovide osas,» tõdes Tasa.

Tarvo Kruup sõnas, et kuna Y-kromosoomi tulemused saadi nädala jooksul pärast lahangut, hakkas politsei koheselt koguma kontrollimist vajavatelt meestelt DNA proove, mida surnukehalt leituga võrdlemiseks ekspertiisi saata.

2013. aasta novembris tuvastati kogutud proovide seast esimene kattuvus surnukehalt saadud Y-kromosoomi tulemusega. Nelja aasta jooksul on võrreldud 2855 mehe DNA proove, mille seast tehti kindlaks kokku 11 inimest, kellel on ohvrilt leitud meessugukromosoomi DNA-profiil.

2014. aasta sügisel saadeti Austriasse täiendavale uuringule 13 karva, mida Eestis analüüsida polnud võimalik. Tegemist oli karvafragmentidega, mis leiti surnukeha koti pealt.

Austria eksperdid suutsid neist kolmel tuvastada mitokondriaalse DNA, mis ei kuulunud ohvrile ja võrdlesid neid Eestis tuvastatud meessugukromosoomi kandjatega. Ekspertide töö tulemusel sai politsei teada ühte perekonda kuuluvast kahest mehest, kelle mitokondriaalne ja meessugukromosoomi DNA kattuvad sellega, mis saadi ohvrilt ja tema leidmiskohalt kogutud DNA proovidest. Tõenäosus, et mõlemad haplotüübid võiksid esineda koos, on 1 võimalus 34 000-st.

12. veebruaril 2014 andis arvatav tapja DNA proovi ning kolm päeva hiljem suri ta narkootikumide üledoosi tõttu. Tarvitatud narkootikumide koosluse ja maha jäetud kirja põhjal võib järeldada, et üledoos oli teadlik.