Liikluspsühholoog: roolijoodikute ohjeldamiseks ei ole üht töötavat lahendust

Liikluspsühholoog Gunnar Meinhard. Foto: Marko Saarm / Sakala

Liikluspsühholoog Gunnar Meinhard ütles justiitsministeeriumi roolijoodikute ohjeldamise kava kommenteerides, et üht ja universaalset lahendust selles küsimuses ei ole. Tulemusteni jõudmiseks tuleb lisaks karistuste karmistamisele panna rõhku ka nende inimeste abistamisele.

«Kui nüüd vaadata rahvusvahelist praktikat, siis üht töötavat ja head lahendust ei ole olemas,» ütles Meinhard Postimehele. Ja ehkki karistamine on üks võimalikest variantidest, ei ole see tema sõnul ainuke võluvits.

«Arenenud riikides on üldjuhul paralleelselt käimas kaks tegevust – karistamine ja ka eksinud inimeste abistamine. Nende kahe vahel otsitakse balanssi, ent see, kust jookseb see piir, tuleb igal riigil ise leida,» lisas ta. Täna meil seda balanssi leitud ei ole, kuid siin saabki Meinhardi sõnul vaadata teiste riikide poole.

«Kui nüüd Eesti juurde tagasi tulla, siis oluline ei ole ju see, kui kõrgele need karistusmäärad tõsta. Oluline on see, et määratud karistused hakkaksid ka reaalselt tööle,» lisas ta. Ühe osana roolijoodikute ohjeldamise kavast plaanibki Reinsalu just karistusmääri tõsta – kui kriminaalses joobes juht põhjustab kannatanule raske kehavigastuse või surma, tõuseb seaduse järgi maksimaalne karistuspiir 12 vangla-aastale. Seni on seadus lubanud sama teo eest määrata kuni viieaastase vangistuse.

«Alati on ju võimalik inimest mitte väga pikalt isoleerida, vaid peale teo toimepanekut reageeritakse hoopis väga kiiresti,» osutas Meinhard aga šokivangistusele. Nii ei peaks seadust rikkunud joobes juht ka kohut ootama. «Lühike, väiksema määraga vangistus võibki efektiivsem olla,» lisas ta.

Tasub märkida, et Reinsalu kava järgi ootakski korduvalt roolist purjuspäi tabatud juhte just šokivangistus. Ehkki Meinhard näeb šokivangistuses üht head meedet, teeb teda murelikuks siiski see, et joobes juhil lastakse korduvuseni jõuda.

«Siin ei saa öelda, et on ainult üks või teine lahendus,» rõhutas ta. «Täna on hea üldse see, et erinevatest võimalustest räägitakse ja ühel või teisel moel leitakse ka erinevaid lahendusi.»

Kõige paremini töötavad Meinhardi hinnangul aga need meetodid, mis leitakse praktilise töö käigus. «Me võime küll diskuteerida ja eeldada, aga praktika on siiski see, mis näitab, mis on parim. Ja tõenäoliselt hakkab ka just see tööle.»

Seetõttu usub liikluspsühholoog, et kõige targem oleks justiitsministeeriumil enne seadusemuudatusi neid ideid juba rakendada. Muidu võib juhtuda, et seadusemuudatus raiutakse kivisse, aga hiljem selgub, et see meetod ei töötagi.

«Võib-olla oleks mõistlik leida kaasaegsed projektilahendused, et proovitakse üht ja teist karistusmeetodit teatud aja jooksul teatud sihtgrupile. Ja sealtkaudu leitakse optimaalne lahendus,» selgitas ta.

Meinhardi sõnul ei ole olemas sellist universaalset lahendust, mis töötaks igal pool ja iga inimese peal. «Ühiskond muutub ja ka karistuste muutmine peab olema paindlik.»