Jaak Aaviksoo: Minister Ligi pole haridusvaenlane!

Jaak Aaviksoo. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Endine haridusminister ja tänane Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo sõnastas  sotsiaalmeedias tehtud postituses neli teesi, mida erakoolide ümber puhkenud vaidluses tähele tasub panna.  Postimees avaldab postituse täismahus.

Erakoolide rahastamise teema on kahetsusväärselt emotsionaalseks kiskunud – tegelikele probleemidele lahenduste otsimine on asendunud inimesi jagamisega erakoolide vaenlasteks ja toetajateks ning osa aktiviste näeb peavaenlasena Jürgen Ligit. Sellise haridusmõtte süvendamine on kahetsusväärne tupiktee ka siis, kui seda kannavad ühiskonna silmapaistvad liikmed.

Eesti hariduspoliitika on ühiskonna laialdasel toel erakoole nii sõnas kui teos tunnustanud ja väärtustanud, väärtustajate hulka kuulun ise ja kuulub ka kahtlemata ka Jürgen Ligi. Mitmekesisem ja võimaluste rohkem haridusmaastik on kindlasti avalikes huvides ning kodanikkonna osalus ja rahaline panus haridusedendusse igati tervitatav. Ent igal vabadusel on ka piirid, kust alates tuleb arvestada ja kaaluda teiste osapoolte ja avalike huvide võimalikku riivet.

Eestis on erakoolide asutamine vaba, neisse õppima asumine õpilaste vanemate vaba valik ning seadusest tulenevalt toetab riik erakoolide õppekulusid tingimusteta ja samas mahus kui teiste üldhariduskoolide puhul. On oluline, et ka nendele õigustele on paljudes riikides seatud selged piirid lähtudes kas otstarbekuskaalutlustest või võrdsete võimaluste tagamisest.

Kohalikel omavalitsustel lasub kohustus tagada õppekohad kõigile soovijatele ning sellest tulenevalt vastutus koolivõrgu korraldamise eest koos kohustusega katta koolide nn karbikulud. Kui kooliseaduse menetlemisel Riigikogus 2010. aastal lisati ilma sisulise arutluseta omavalitsustele kohustus katta ka erakoolide karbikulud, osundas haridusministeerium koheselt selle sätte probleemidele, ent paraku ekspertide arvamusega ei arvestatud. Riigikohus tunnistaski hiljem selle sätte põhiseaduse vastaseks ja seega tuli (kuni põhiseadusvastasuse kõrvaldamiseni) nende kulude katmise kohustus riigile.

Haridusministeeriumi eelnõu püüab seda olukorda lahendada, pakkudes lahenduseks varasema olukorra taastamist, kus nn karbikulud olid kooli pidaja kanda ja kus kõik koolipidajad olid võrdses olukorras. Millistest argumentidest lähtudes on niisugune ettepanek tehtud?

Esiteks. Kui erakooli karbikulud jääksid riigi kanda, tekiks kõigil omavalitsustel motivatsioon muuta munitsipaalkoolid erakoolideks (osa omavalitsusi on selle protsessiga juba alustanud, mis tähendaks sisuliselt koolihariduse erastamist koos kasvavate kulude täieliku katmisega riigi poolt.

Teiseks. Kaoks (omavalitsuste) igasugune sisuline kontroll koolivõrgu korraldamise üle (kui mitte järgida paljude riikide tava, et erakooli asutamiseks on vaja saada omavalitsuse nõusolek, mis lähtuks täiendava kooli asutamise vajadusest).

Kolmandaks. Kui riik kataks koolide kõik kulud ja erakoolidel oleks (erinevalt riigi- ja munitsipaalkoolidest) õigus võtta õppemaksu, saaksid nad ebaõiglase konkurentsieelise meelitamaks oma kooli paremaid õpetajaid. Just sellest riskist tulenevalt on riikides, kus erakoolid on «täielikul riiklikul ülalpidamisel», neil keelatud võtta õppemaksu ning nende asutamine on riikliku kontrolli all.

Neljandaks. Eesti koolihariduse tugevusteks on kõrge rahvusvaheline tase ja vähene hariduslik kihistumine, mis tuginevad suuresti ühtluskooli põhimõttele ja koolide võrdsele kohtlemisele koos riiklikult ühtlustatud palgapoliitikaga. Nende põhimõtete ümbervaatamine vajaks palju sisulisemat arutelu kui küsimus karbikuludest.

Kahetsusväärne on aktivistide püüd taandada erakoolide karbikulude katmine raha(puuduse)le. Raha ei ole eelneva taustal kaugeltki esmaoluline, pigem on selleks ühtluskooli säilimine ja sellega seotud haridusliku kihistumise ärahoidmine. Ometi on ka avaliku raha kaalutletud ja säästlik kasutamine osa heast hariduspoliitikast. Ja siinkohal on minister Ligil õigus – lisaraha on Eestis vaja eelkõige õpetajate palkade tõstmiseks (meil on õpetajate palgakulude osakaal hariduskuludes äärmiselt madal), mitte uute koolipindade ülalpidamiseks.

Rahuliku käsitlemise korral on tasakaalukas lahendus võimalik ja ministeeriumi ettepanek - omavalitsustele erakoolide toetamisel kaalutlusõigus - on õiglane lähtekoht. See ettepanek on Riigikogus oluliselt täienenud ja võimalikke üleminekukompromisse on võimalik veelgi kaaluda. Vastasseisust ei võida küll keegi.

Kui aga midagi sellest kahetsusväärsest seigast õppida, siis seda, et pealiskaudsete ja huvigruppide huvidele apelleerivate poliitiliste initsiatiivide kampaanialik läbisurumine Riigikogus läheb alati kalliks maksma. Petetud saavad heas usus tegutsevad inimesed, kes oma lastele parimat haridust soovivad, tülli pööratakse erinevad haridussõbrad ja vaevalt, et niisuguste ettepanekute autoridki midagi võitnud on. Kõige rohkem kannatab aga õiguskultuur Riigikogu autoriteedist rääkimata.