Toomas Trapido: mis oleks, kui… prooviks usaldada?!

Toomas Trapido. Foto: .

Me elame kiirete muutuste ajal ning pole sugugi selge, mida tulevik toob. Majanduslangus, Vene–Gruusia sõda, üleshüppavad energiahinnad, heitlik eelarvetegu, rahvusvaheline spionaažiskandaal, naabermaal Soomes aset leidnud koolitulistamine – need on vast peamised, aga mitte ainsad märksõnad 2008. aasta teise poole iseloomustamiseks. Üldine ebakindlus ühiskonnas on mõistetav.

Aga selle ebakindluse juured on minu meelest kaugemal. Väga sügavale minemata tooksin esile 2004. aasta, kui Eesti liitus Euroopa Liidu ja NATOga, mis oli olnud Eestis küllaltki üldrahvalikuks eesmärgiks. Need saavutati peaaegu 15 aastat kestnud töö tulemusena ning see oli ja on väga suur asi. Kuid mõningase tähistamise järel (mida oleks võinud isegi rohkem endale lubada) tekkis nagu tühjusetunne – mis on meie järgmine eesmärk? Kas rikkaks saada? Teistele järele jõuda? Paremate puudusel kõlbasid ka need, kuid on selge, et sellistena sõnastatuna on need inspiratsiooniks vähestele inimestele.

Vahelduseks välistele eesmärkidele soovin teie, austatud lugejate pilku ja mõtet pöörata sissepoole – äkki on hoopis siin peidus ootamatuid ressursse, sobivaid lahendusi ja innustavaid eesmärke, mis aitavad meil kõigil edasi minna ning riigil tervikuna uut hingamist leida? Äkki selgub üllatav asjaolu, et hulk lahendusi on meie sees – kohas, kuhu me pole taibanud nende leidmiseks vaadatagi?

Ma väidan, et suuremaid kasutamata ressursse meie maal on usaldus ja tema kaksikvend koostöö. Usalduse puudumine tähendab tohutut inimeste, aja ja energia raiskamist, mis on kõigile tuttav ja tihti isegi märkamatult loomulik seisund. Kui paljud meist lähevad ametiasutusse millegi hea ja toreda ootuses? Kui paljud meist avavad teleka või ajalehe, lootes sealt midagi inspireerivat leida? Võib-olla isegi päris paljud, aga üldjuhul need lootused ei täitu. Millised on meie mõtted, kui kuuleme sõnu valitsus, riigikogu, ettevõtja, ametnik, pensionär, kodanikuühendus, eestlane, venelane jne?

Selge see, et usaldus on väga õrn olevus ning temale tekitatud haavad ei parane kergelt. Teisalt on viimastel aastakümnetel maailma eri nurkades hakatud kasutama mitmeid usaldust loovaid ja taastavaid meetodeid, mis on üldjuhul üpris tulemuslikud. Kui me teadlikult ka ühiskonnana selle suuna võtame, siis julgen ennustada, et plussid kaaluvad igal juhul võimalikud miinused üles.

Toon mõned näited piirkondadest, kus usalduse järele on lausa karjuv vajadus ja seetõttu on seal kõige selle loomisega ka tööd tehtud. BBC viis kokku ühe Põhja-Iirimaa katoliiklase, kes oli paarkümmend aastat vangis istunud ja politseiniku, kelle raske haavamise eest ta vangi pandi. Nende kohtumist vahendasid üks kogenud konfliktide lahendaja ning BBC kutsel ka Lõuna-Aafrika tuntud lepitaja peapiiskop Desmond Tutu. Esimene kohtumine oli väga lihtne, samas osalistele võib-olla üks raskemaid, aga samas ka vabastavamaid hetki üldse. Nimelt palusid vahendajad mõlemal mehel rahulikult rääkida oma loo, võtta selleks nii palju aega kui vaja ning kuulajal palusid lihtsalt kuulata vaikselt nii kaua, kui rääkija on lõpetanud. Nii sündiski, ja iiri mees rääkis oma nooruseast, kuidas briti sõdur oli tapnud tänaval tema sõbranna, elust Belfastis, vanglaelust ja sellest, kuidas ta oli mõelnud politseiniku peale, keda ta tulistas. Politseinik rääkis jällegi oma perest ja tööst. Mõlema jutus olid pikad pausid ning ruumis oli tajutav väga intensiivne tunne. Lõpuks ütles endine politseinik, et ta oleks ka ilmselt sama teinud, kui ta oleks teise mehe nahas olnud. Seejärel andis endine vang mehele, kelle ta oleks peaaegu tapnud, ettevaatlikult kätt. Hiljem jätkus neil juttu kauemakski ning nad said veel mitu korda kokku, et Belfastis koos mõni õlu juua ja asju arutada.

Selle aasta mais toimunud Pangea päeval, kus miljonid inimesed üle maailma jagasid interneti vahendusel üksteisega lugusid ja laule, jutustas oma lugu üks Iisraeli naine, kelle poja oli tapnud Palestiina snaiper. Ta kirjutas sellele snaiprile kirja, milles kirjeldas oma poega ja ütles, et kui too oleks tema poega tundnud, ei oleks ta kindlasti päästikule vajutanud. Ja kirjutas, et ta annab andeks. See sõnum jõudis väga paljude inimesteni. Palestiinlaste ja iisraellaste vahel toimub juba ilmselt sadu koostööprojekte – noortelaagreid, endiste omavahel võidelnud sõjameeste juturinge. Üht väga võimsat kogemust kirjeldas samuti usalduse loomiseks uudse ja tõhusa avatud ruumi meetodi looja Harrison Owen, kui ta Eestis seda õpetamas käis. Nimelt viis ta Roomas läbi Iisraeli ja Palestiina ühiskonnas olulistel kohtadel olevate inimeste kohtumise avatud ruumi meetodil, mis kestis neli päeva. Selle nelja päeva jooksul lõi otseses ja kaudses mõttes välku, ning elektrit oli alguses kõvasti õhus, kuid inimesed suutsid omavahel rääkida, üksteist kuulata ja pisut ehk ka mõista.

Selliseid näiteid on palju ja ma loodan, et meie meedia hakkab nendest rohkem rääkima ja ehk isegi kaasa aitama. See on küll ammu teada, aga ometi võib üle rõhutada, et üheks võimsamaks inimeste vahel ja seeläbi ka ühiskonnas usaldust loovaks jõuks on üksteise, eestlase ja venelase, noore ja vana, ettevõtja ja töötaja, lugude rääkimine, nende ära kuulamine ja lõpuks sellest võrsuv mõistmine. Mis oleks, kui hakkaksime rääkima üksteisele oma lugusid ning telekanalid, raadiojaamad ja ajalehed annaksid selle jaoks ruumi? Miks mitte teha seda koosviibimistel, ühisettevõtmistel, linnade päevadel jne? Selline oma loo rääkimine peaks saama igati aktsepteeritavaks ja lausa soositud tegevuseks. Kusjuures reeglid on lihtsad – kui üks räägib, siis teised kuulavad ja kõik saavad sõna, kordamööda võtku see kas või päevi. Mis on aga mõned päevad selle kõrval, et sind segamatult kuulatakse? Kui tihti seda juhtub?

Mis oleks, kui me kas või korra prooviksime oma koosolekutel, toimugu need korteriühistus, tööl, koolis, volikogus, riigikogus, kasutada Põhja-Ameerika põlisrahvaste n-ö jutupulga põhimõtet? See käib nii, et kõik osalejad istuvad ringis ja inimene, kelle käes on pulk (või mis iganes ese) räägib ning teised kuulavad. Loomulikult ei saa rääkija kuulajaid kuritarvitada, kuid sel moel saame õppida kannatlikkust ja teisalt kogeda, et ring moodustab sel hetkel ühe kogukonna, mille iga liige on oluline ja igaühel on killuke tõest, mida otsitakse.

Mis oleks, kui teeksime sellise reegli, et erinevates valitavates kogudes püüaksime kokku leppida näiteks 50 või lausa 80 protsendis asjades? Ja ülejäänutes võime siis vaielda, nii et tolmab. Igal juhul aitaks see meid palju rohkem edasi kui kogu aeg kõikide asjade üle vaidlemine, mis raiskab tohutult meie kõigi aega ja energiat. Ma ei ole veendunud, et vaidlustes sünnib alati tõde – kokkuleppe ja ühise arusaamani jõudmiseks on ka muid teid.

Kuulen potentsiaalseid kriitikuid ütlemas, et see pehmete väärtuste jutt on küll kena, aga tuleb teha raskeid otsuseid, et emotsioonidest ei saa lähtuda, et majandus ja poliitika on tõsised asjad jne. Ma vastan (kuigi äkki neid kriitikuid polegi…), et äkki on väärtused muutumas, äkki on varsti nii, et hoopis see on kõva mees või naine, kes julgeb usaldada, julgeb oma südamest rääkida. Sest keegi peab ju algust tegema, isegi kui see tundub ohtlikuna. Äkki on usaldamine üldse üks julgemaid samme, mida inimene saab teha? Võib-olla on suur julgus ka andestada usaldust kuritarvitanud inimestele ning mitte end ümbritseda usaldamatuse müüriga?

Ma tean väga hästi Eesti lähiajalugu. Ma tean, et paljudes valdkondades, paljude inimeste vahel on usaldus nullilähedane või isegi allpool seda. Ma ei kutsu üles kõiki ja kõike pimesi usaldama, riigisaladusi internetti üles panema vms, vaid kasvatama usaldust sammhaaval ning homme rohkem kui täna.

Ma kutsun kõiki lugejaid kas või pisut astuma oma ebamugavustsooni ning kas või killukese rohkem usaldama inimest, kellega te oma igapäevaelus kokku puutute. Ma luban seda ise ka teha, kuigi tean, et see on raske, aga kui me kõik koos seda teeme, siis võib lausa imesid sündida. Kindlasti tekib lõbusaid ja meeldivalt üllatavaid olukordi, mida meie elus ka just ülearu pole.

«Märkamisaja» öölaulupeol laulis Villu Tamme üle hulga aja jälle punkarist ja miilitsast, kes teineteisele sõbralikult käe ulatavad. Mina julgen ka lõpetada hetkel väga kõrgelennuliste unistustega, aga kui need on saavutatud, nagu Euroopa Liidu ja NATO liikmesus, siis ei tundugi need vast enam nii erilisena. Mis oleks, kui teaksime oma naabri lugu? Mis oleks, kui saame meediast teada elu edendavatest lugudest? Mis oleks, kui me ei räägiks enam «nendest», vaid «meist»? Mis oleks, kui kuulaksime iga päev üht inimest 10 minutit täie tähelepanuga? Mis oleks, kui võiks kodust lahkudes välisukse najale luua jätta? Mis oleks, kui… nüüd võib igaüks ise jätkata. Häid avastusi usalduse teel!