Riigil puudub ülevaade omavalitsuste maadest

Foto: Kollaaž Katri Karing

Riigikontrolli ülevaatest selgub, et riigis ei ole kellelgi täpselt teada, kui palju maad kohalikel omavalitsustel on ja kui palju maad oleks veel juurde vaja.

Omavalitsuste hinnangul ei ole neil oma ülesannete täitmiseks maad piisavalt, teatas riigikontroll oma pressiteates.

Ülevaate koostamise käigus selgus, et riigi andmekogud võimaldavad saada täieliku ülevaate eraõiguslike isikute maaomandist, kuid omavalitsustele kuuluvast maast ülevaade puudub. Põhjuseks on asjaolu, et vallad ja linnad ei pea oma maid kinnistusraamatusse kandma. Valdavalt kinnistatakse vaid need maad, millega hakatakse tegema edasisi tehinguid.

KOVide maa kinnistusraamatusse

Riigikontroll leidis, et objektiivse ülevaate saamiseks valdade ja linnade maast tuleks maade kinnistusraamatusse kandmine muuta omavalitsustele kohustuslikuks ning riigilõivud viia tasemele, mis võimaldaks munitsipaalmaa arvestuse korrastada mõistlike kulutustega.

Riigikontroll koostas ülevaate valdade ja linnade maast, analüüsides nende maaomandi kujunemist ning kasutamist alates omandireformi algusest. Ülevaate koostamisel vaadati läbi riigi andmekogudesse maade kohta kogutud info ning 16 omavalitsuses ka maaga toimunud tehingud.

Esile kerkis probleem, et maareformi kiire lõpuleviimine on takerdunud. Kuna ülevaates on keskendutud munitsipaalmaade temaatikale laiemalt kui maareform, ei ole riigikontroll reformi lõpuleviimise võimalikke variante kaalunud.

Enamik maast tasuta saadud

Enamiku oma maadest on vallad ja linnad saanud riigilt maareformi käigus tasuta. 2010. aastaks oli omavalitsustele sel viisil antud kokku ligi 15 000 maatükki kogupindalaga ca 30 000 hektarit (s.o vähem kui 1 protsent kogu Eestis registreeritud maast).

Ülejäänud maatükid on omavalitsused saanud kas ostmise, pärimise või kinkimise teel ning riigilt, kui see on oma maid neile võõrandanud. Mõned vallad ja linnad on saanud maareformi käigus riigilt sadu hektareid kas enne 1940. aastat omavalitsustele kuulunud mõisamaid või Nõukogude-aegseid sõjaväemaid ning kasutanud neid arenduseks ja tulu teenimiseks; teistel on tulnud maad hankida muul viisil.

Omavalitsustest on pindalalt kõige rohkem maad antud maareformi käigus Tallinna linnale (3722 ha), Tartu linnale (1315 ha) ja Rae vallale (1084 ha). 40 protsendil omavalitsustest on saanud maareformi käigus tasuta maad vähem kui 50 hektarit. Valdav osa maadest (81 protsenti) on munitsipaalmaalomandisse antud maa asukohajärgse maavanema otsusel, ülejäänud juhtudel on otsustajaks olnud Vabariigi Valitsus, kellel on munitsipaliseerimise üle otsustamisel maavanemast laiem kaalutlusruum.

Kummalisi skeeme munitsipaalmaade võõrandamisel on kasutatud peamiselt varem ja üksikutes omavalitsustes: näiteks Viimsi vallale andis Vabariigi Valitsus kõikidest teistest varem, juba aastatel 1993–1996, sadu hektareid sotsiaal- ja kümneid hektareid elamumaad, mis praeguseks on valdavalt võõrandatud. Valla esindajate sõnul pole seetõttu vallas nüüd maad, kuhu näiteks lasteaedu ehitada, sest kõik on maha müüdud.