/nginx/o/2010/12/27/490120t1he1c3.jpg)
«Halloo, tere, Raido, mis sa teed praegu,» helistas Nils Niitra eelmisel laupäeval oma koduküla sahamehele Raido Tammele. «Kuule tead, ma magan,» vastas reibas hääl. «Aga mis see sul seal müriseb?» päris ajakirjanik. «See on kohvimasin,» kostis Tamm.
See on siiski Valgevenes toodetud traktor MTZ. Tunnen Tamme juba aastaid ja meie vestlused algavad või lõppevad alati tema lõõpimisega.
«Kuule, mees, vaata, mis autoga sa sõidad (mul on tõesti FIAT – N. N.), osta endale hobune. Näe, vanasti sõitsid kõik hobustega, keegi ei ajanud teid lahti ja keegi ei vingunud,» seletab ta.
Või siis soovitab osta maasturi. Viimati aga pani Tamm ette osta lumesaan, sest temagi möönab, et Hummeriga jääb tänavuses lumes juba hätta.
Kogu sellest nöökimisest hoolimata ärkab Tamm varahommikul kella kolme-nelja paiku ja hakkab sahatama. Vaid hiljutisel eriti ekstreemsel Padaoru-päeval hilinesin oma Tartumaal Koosa kandis asuvast talust lastega kooli minnes rohkem kui tavaliselt.
Laupäevast saadik istub Tamm traktoris ja muudkui ajab valla teid lahti. Esimesel jõulupühal läks Tamm siiski välja alles kümne ajal hommikul, sest suure tuisuga pole mõtet lükata.
Ka varahommikul tegi ta oma teeotsaga proovi, aga tuisk oli nii kole, et ajas sahajälje kümmekonna minutiga kinni. Päeva peale sai Tamm oma 20 kõnet sahahuvilistelt.
«Huvitav on see, et kui ma laupäeval teid lükkasin, siis tahtsid kõik pühapäeval tööle minna,» räägib ta. «Telefon oli punane.»
Lubati maha lasta
Tamme sahatamisrekord on 10–11 tundi jutti. «Täna öösel ärkasin kell kolm üles ja neli sõitsin välja,» räägib ta.
Tamm peab vallatee lahti ajama 36 tunniga, tuisu korral aga lumetormi lõpust 72 tunni ehk kolme ööpäeva jooksul. Veel tänagi peab ta õhtuni teid lahti lükkama.
Maainimene on üldiselt üsna rahulik ootaja, aga Tamm tunnistab, et eks olene Koosa kandiski palju inimesest. «Eelmine vallavanem lubati seoses teelükkamisega lausa maha lasta,» mäletab ta.
Saan teada, et leidub hullemaidki helistajaid kui mina. Kas esimesena saavad tee lahti need, kes enim kisavad?
«Ei,» väidab Tamm. «Viimased on sellised üksikud majapidamised, esimesed aga suuremad külad, kus on koos mitu maja.»
Kui ikka tuisk on teed täiesti läbimatuks muutnud, siis ei olda üleliia nõudlikud. Iseasi on väiksema lumega.
«Siis ollakse hoopis närvilisemad. Aga täna, (eile – toim) päevi pärast tormi helistas üks mammi ja küsis, et kunas sa tuled, nüüd tahaks poodi minna ja süüa osta,» räägib mees. «Ja kui ütlesin, et täna tulen, siis vastas ta, et väga hea.»
Iga suurema lumetormi juurde kuulub ka paari-kolme sõiduauto väljasikutamine.
«Ise istun kõige rohkem kinni, sest teeserva ju alati ei näe – on üks valge väli ja umbes tuleb mõelda, kust see tee läheb,» selgitab ta. «Eriti keeruline on pimedas tööd teha.»
Seda ma tean, et napsimees Tamm ei ole. Aeg-ajalt püüavad tänulikud mutikesed talle siiski tänutäheks puhtaks aetud õue eest tuisutopsi pakkuda, aga miks mitte ka suitsuvorsti või mett.
«Inimesed on üldiselt tänulikud,» lisab sahamees. «Olen teinekord päris väsinud ja tüdinud ja siis tuleb mammike ja pakub midagi puhtast südamest – isegi kui vastu ei võta, teeb meele heaks.»
Kas Tamm on mõelnud, mis selle lumega talve jätkudes edasi saab? «Ilm võiks anda natuke vaba õhku, siis saab teed jälle laiaks lükata,» räägib ta.
Kui aega on rohkem, tõmbab ta teede kõrvale põldudele tuisutriibud – siis ei jõua lumi teele, vaid jääb tuisutriipudesse pidama. Vanasti pandi teede äärde ka spetsiaalsed tuisuredelid, enam mitte.
Tüütu töö
Tamme hooldatavate teede pikkus on kokku 75 kilomeetrit. Mõistlike lumeoludega saab ta sellega hakkama 15 tunniga, tuisuilmadega kulub aga aega rohkem kui kaks korda enam.
Sahamehed on praegusel ajal kõige suuremad kuningad. Kas see teadmine pigem häirib või meelitab Tamme?
«Mind küll häirib – tean, et inimene peab kodust välja saama, ja kokkuvõttes on selge ka see, et keegi jääb ikka viimaseks ja ma ei jõua õigel ajal sinna, kuhu vaja,» tunnistab ta.
Ehkki vald ei pane Tammele mingeid erilisi eelistusi ette, püüab ta varastele tööleminejatele tee siiski kiiremini puhtaks teha.
Mida Tamm kõik need päevad seal Peipsi lähistel traktoris istudes ikkagi teeb? Kuulab raadiot. Ühe küla juures kaovad ülejäänud jaamad ära ja siis ei jää tal vahepeal üle muud kui kuulata üht usuraadiojaama.
Mingi eriline äriidee lumeajamine tema jaoks ei ole.
«Täitsa kõrini on. See tulu, mis ma valla vähempakkumise tulemusena saan, on väga väike,» räägib Tamm. «Aga see kõik toimub öödel ja päevadel, pühadel ja pühapäevadel.»
/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)