Vilen Künnapu: elu peabki raske olema

Vilen Künnapu Tallinna Tehnikaülikooli arhitektuuritudengitega. Foto: Eero Vabamägi

Ta on Eesti nimekamaid ja omanäolisemaid arhitekte. Ometi pole temagi pääsenud elus sügavast kriisist. Kuid ta leidis abimehed, kes aitasid raskest olukorrast välja pääseda. Järgnev vestlus näitab, kuidas materialistist sai vaimne inimene.

Vilen Künnapu võib küll olla kunstnik ja arhitekt – mõelge vaimusilmas näiteks Tallinna Viru keskusele ja Radissoni hotellile või Tartu Tigutornile, need on tema tööd (koos loomepartneri Ain Padrikuga) –, kuid arvestage, et ta on keskmisest väga teistmoodi kunstnik ja arhitekt.

Künnapu üllatab. Ta võib rääkida ühtviisi innustunult tolteekide sõdalastest («Ma ei ütle, et olen mustersõdalane. Ikka kipun vahel üle pakkuma.») kui ka jalgpallilahingutest («Vaatasin, kui Barcelona ja Arsenal tulid väljakule – sõbrad. Siis algas kõva andmine, aga pärast olid jälle sõbrad.»). Ta avaldab siiralt, et «ma ei saa tapafilme üldse vaadata, aga romantilistele komöödiatele elan väga kaasa», ja tunnistab, et oskab veidi tunnetada, mida keegi endast kujutab, ja «kui puudutan kätt, näen kas või tema tervislikku seisundit, kui palju on temas pinget ja kui puhas ta on».

Enne järgneva usutluse lugemist tasub arvestada: Künnapu kinnitab, et on ees ootava aja suhtes optimist ning kõik see, mis on negatiivne, on tema jaoks kadunud – seda ei ole olemas.

Intriigi nimel olgu lisatud mõte maalikunstnik Jaan Elkenilt, kes on võrrelnud Künnapu elukäiku ja elufilosoofia kujunemist kurikuulsa rokkari Mick Jaggeri omaga: nimelt, kuidas elupõletajast on saanud pühak.

Teile otsa vaadates ei saa jätta küsimata, miks teil on David Hockney ja Andy Warholi tüüpi prillid.