Hänni märkis, et esiteks ei kajasta protokoll eelnõu järgi riigisaladust, salastatud välisteavet ja muud sensitiivset teavet. Tema sõnul ei pea sellist teavet loomulikult avalikult esitama, kuid probleem on selles, et aruteludest ei pruugi jääda mingit jälge.
«Komisjonide istungite salvestamist eelnõu ette ei näe, seega kaob vähemgi võimalus kunagi teada saada, kuidas langetati otsuseid, mis võisid kujundada Eesti ajalugu. Loomulik oleks ka sellised komisjoni istungid protokollida, seades protokollidele juurdepääsupiirangu, vajadusel kas või paariks inimpõlveks,» ütles ta.
Omaette küsimus on Hänni sõnul see, kuidas hakkavad komisjonid koostama põhjalikke protokolle, kui istungite salvestamisest loobutakse. Ta viitas põhiseaduskomisjoni esimehe Kalle Laaneti esimesel lugemisel antud selgitustele, mille järgi oli salvestamisest loobumine eelnõu ettevalmistamisel fraktsioonide vahel saavutatud kompromiss.
«Siiski tõstatus täiskogu istungil küsimus, kuidas põhjalikku protokolli teha, kui komisjoni istungit ei salvestata. Laaneti selgituse kohaselt peaks iga komisjon ise otsustama, kuidas nad protokollid tehtud saavad, lindistagu kas või mobiiltelefoniga. Ilmselt pidas komisjoni esimees silmas seda, et sellise helisalvestise saab pärast protokolli valmimist kustutada,» kirjutas Hänni.
Tema sõnul pole olukord siiski nii lihtne, sest avaliku teabe seaduse kohaselt on avalik teave mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud avalikke ülesandeid täites.
«Ka mobiiliga salvestatud komisjoni istung on seaduse mõttes avalik teave, millele juurdepääsu ei saa suvaliselt piirata ega teavet hävitada. Ilmselt on põhiseaduskomisjon sellest «riskist» olnud teadlik, sest vaadeldavas seaduseelnõus on säte, millega tahetakse välistada igasugune risk niinimetatud abistavate materjalide avalikustamiseks – neid ei säilitata ning need on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks,» märkis ta.