/nginx/o/2013/11/19/2631988t1h1cc1.jpg)
Kuigi kohus, õiguskantsler ja erinevad eksperdid tegid trahviühiku tõstmise kavatsusele karmi kriitikat, plaanitakse eelnõu kolmapäeval riigikogus ikkagi heaks kiita.
Trahvide tõus surutakse läbi ekspertide karmist kriitikast hoolimata (11)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelnõu järgi tõstetakse karistusseadustikus väärteotrahvide määramise aluseks oleva trahviühiku suurust 4 eurolt 8 eurole. Nii saab näiteks purjuspäi ilma helkurita jalutamise eest edaspidi trahvi maksimummääraks 800 eurot. Algselt plaaniti väärteotrahvide päevamäära tõsta tervelt 2,5 korda.
Koalitsioonileppes ette nähtud trahviühiku kahekordne tõus peaks alates 2016. aastast riigieelarvesse tooma 10 miljonit eurot lisaraha.
Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse seletuskirjas annavad eksperdid kavatsusele valdavalt negatiivse hinnangu.
«Juba praegu on väga paljudel inimestel raskusi kohaldatavate rahatrahvide ära tasumisega, mis omakorda toob kaasa vajaduse viia trahvide sissenõudmiseks läbi täitemenetlusi ning menetleda kohtus trahvide asendamisi. Trahviühiku tõstmine suurendaks eeltoodud probleeme veelgi.
Tartu maakohtu hävitav hinnang
Kõige hävitavam on arvamus, mille edastas Tartu maakohus ja mille koostasid maakohtus süüteo asju menetlevad kohtunikud ja nende menetlusgruppidesse kuuluvad kohtujuristid ja konsultandid. Valdav osa neist ei pidanud põhjendatuks väärteokaristusena kohaldatava rahatrahvi trahviühiku tõstmist.
«Juba praegu on väga paljudel inimestel raskusi kohaldatavate rahatrahvide ära tasumisega, mis omakorda toob kaasa vajaduse viia trahvide sissenõudmiseks läbi täitemenetlusi ning menetleda kohtus trahvide asendamisi. Trahviühiku tõstmine suurendaks eeltoodud probleeme veelgi,» märgivad eksperdid.
Sagenevad trahvide asendamised, sealhulgas arestiga, millega võivad süüdlastele omakorda kaasneda põhjendamatult koormavad sotsiaalmajanduslikud mõjud. See aga ei tohiks olla trahviühiku tõstmise soovitav tagajärg.
«Kui inimesed ei ole võimelised suurenenud trahvisummasid tasuma, siis ei ole vastaval muudatusel ka ilmselt soovitud eesmärki suurendada inimeste õiguskuulekust, sest nad jätavad trahvid lihtsalt tasumata. Üksnes karistusähvarduse suurendamisega ei saa luua inimestes õiguskuulekaid mõtteviise, mis on aluseks õiguskuulekuse suurenemisele,» leiab kohus.
Näiteks on justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika analüüsis joobes sõidukijuhtimise kohta viidatud, et nimetatud süütegude puhul ei ole raskematel karistustel olulist mõju süütegude korduvusele, need ei vähenda korduvat süütegude toimepanemist tulevikus, kuna joobes juhtimise taga ei ole enamasti inimese ratsionaalne otsustus karistusmeetmete tõsiduse kaalumise näol.
2014. aastal oli joobes sõidukijuhtimise eest mõistetud väärteotrahvide keskmine enam kui 760 eurot ja kuriteo eest mõistetud rahaliste karistuste keskmine ligikaudu 870 eurot. Tegemist on seega väga väikese karistuserinevusega, arvestades, et ühel juhul on tegemist kuriteo ja teisel väärteoga.
Kuigi eelnõu seletuskirja järgi ei tähenda trahviühiku tõstmine automaatselt seda, et näiteks täna mõistetava 20 trahviühiku ehk 80 euro suurune rahatrahv oleks ka pärast trahviühiku suuruse tõstmist 20 trahviühikut ehk uue määraga juba 200 eurot, vaid pigem võib eeldada, et hakatakse kohaldama väiksemat arvu trahviühikuid, kuna karistust mõistes peetakse silmas ka lõplikku summat, siis jääb selline mõttekäik kohtule arusaamatuks.
Kohtupraktikas kehtivate arusaamade järgi tuleb karistuse mõistmisel või määramisel võtta esmalt lähtepunktiks konkreetse sanktsiooni keskmine määr ning seejärel tuvastada vastavalt karistusseadustiku paragrahvile süüdlase süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Seejärel korrigeeritakse selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest tulenevalt.
Seejuures tuleb ka rahalise iseloomuga karistuse kohaldamisel lähtuda konkreetse teo eest ettenähtud karistuse sanktsioonivahemikust, mitte sellest, milline oleks kohaldatavate trahviühikute rahaline väärtus.
Õiguskantsler tunneb muret
Õiguskantsler leiab, et trahviühiku suurendamine on ühest küljest mõistetav (trahviühik on samal tasemel olnud juba karistusseadustiku jõustumisest alates), kuid teisalt jällegi murettekitav.
Kohtute haldamise nõukoja möödunud aasta 22. mai istungil tõid mitme kohtu esimehed oma 2014. aasta ülevaadet tutvustades kohtu töökoormuse kasvu põhjusena välja selle, et järjest enam inimesi soovib rahatrahvi tasumist asendada aresti või üldkasuliku tööga.
«Eriti levinud on see Lõuna-Eestis ja Ida-Virumaal, kus teatavasti on ka vähem tasuvaid töökohti ja madalam elatustase kui Tallinnas ja selle lähiümbruses. Selline tendents on aga tõsiselt murettekitav,» rõhutab õiguskantsler.
Nii on õiguskantsleri arvates kahetsusväärne, et eelnõu seletuskirjas puudub statistika asendusaresti kohaldamise kohta, näiteks võrdlus aastate lõikes, ning mõjuhinnang, kuidas eelnõuga kavandatav regulatsioon rahatrahvi asendamise praktikat mõjutab.
Samuti tekib trahviühiku suurendamisega õiguskantsleri hinnangul oht, et väärteokaristuse ja kriminaalkaristuse piirid hägustuvad. Väärteod on oma olemuselt kergemad õiguserikkumised ja ka riigi reaktsioon sellistele rikkumistele peab olema leebem kui kuriteole.
Trahviühiku suurendamise ühe põhjusena tuuakse eelnõu seletuskirjas välja see, et trahviühiku suurus on aastaid olnud sama ning väärteokaristused ei ole seetõttu mõjusad. Eelnõu väljatöötamine on ühtlasi seotud riigi eelarvestrateegia 2016–2019 ning stabiilsusprogrammi 2015 koostamise ja rakendamisega ehk vajadusega suurendada riigi tulusid.
Eelnõu seletuskirjast nähtub, et täitemenetlusse suunatud nõuetest rahuldatakse vaid umbes pooled. «Samas puudub analüüs, mis on selle põhjuseks – kas inimestel pole vara, mille arvelt nõudeid rahuldada või on täitemenetlus lihtsalt ebaefektiivne. Lahenduseks trahvide kehvale laekumisele ei peaks olema trahviühiku suurendamine,» märgib õiguskantsler.
Igati põhjendatud on õiguskantsleri hinnangul eelnõus pakutud lahendus alaealiste erikohtlemiseks ning võimalus määrata edaspidi karistusena ka ühe trahviühiku suurune rahatrahv.
Riigiprokuratuur pakub oma variandi
Riigiprokuratuur pakub välja, et ka väärtegude puhul võiks kaaluda, et väärteomenetlejal on võimalus kohaldada rahatrahvi määramist tingimisi.
Sarnaselt kriminaalmenetlusega võiks see kõne alla tulla olukordades, mil karistuse põhieesmärk – uute süütegude toimepanemise ärahoidmine – on saavutatav mõistetud karistust reaalselt täitmata. Selliseks juhuks võiks seadusandja näha ette väärteo toimepanija karistuse täitmisest vabastamise seaduses ettenähtud tingimustel.
Kuivõrd väärteod on oma olemuselt kergemad rikkumised, siis võib olla põhjendatud, kui teatud eeldustel (nt kui isiku süü on väike, varasemad rikkumised puuduvad) rakendataks toimepanija suhtes esmalt mõistetud kasvatus- ja mõjutusvahendit tingimisi ning alles seejärel, kui see soovitud eesmärki ei täida ning toimepanija jätkab väärtegude toimepanemist, kuuluks karistus reaalselt täitmisele.
Prokuratuuri hinnangul võib teatud olukordades tingimisi karistuse mõistmisel määratav katseaeg olla iseenesest tõhusam ning selle mõju võib kesta kauem kui rahatrahvi maksmisega kaasnev toime isiku edaspidisele seaduskuulekusele. Selline dogmaatiline muudatus võiks praktikas osutuda eriti efektiivseks kergemate liiklusrikkumiste puhul.
Kuigi see tähendaks trahvidest riigituludesse laekuvate rahasummade mõningast suuremat ettearvamatust, võiks rikkujale potentsiaalse rahatrahvi maksmise oht olla motivaatoriks seaduses sätestatud nõuetest kinnipidamiseks. Olulisim on aga seejuures, et paraneda võib liiklusohutus tervikuna.
Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda teeb ettepaneku jätta trahvi tasumise tähtaeg jätkuvalt 15 päevale.
Eelnõu kohaselt pikendatakse trahvi tasumise tähtaega seniselt 15 päevalt 30 päevale, millega kaasnevalt prognoositakse seletuskirjas, et trahvinõudeid täidetakse otse sissenõudjale paremini ning täitemenetlusse jõuavad nõuded kaks nädalat hiljem. «Märgime, et trahvinõuete hilisem sundtäitmisele esitamine võib mõjutada täitemenetluse kvaliteeti ja efektiivsust pigem halvenemise suunas,» leiab koda.