Marran: Eestis peavadki julgeolekuasutuste tööpõllud kattuma

Teabeameti juht Mikk Marran. Foto: Tairo Lutter

Riigi välisluure on viimastel aastatel saanud juurde uusi inimesi ning skandaalide mõjul reforminud põhjalikult nii oma sisekontrolli kui ka riigi salajast sidet, räägib teabeameti peadirektor Mikk Marran (37). Suur osa Eesti luure viimase viie aasta edust on sündinud tänu julgeolekuasutuste tärganud koostööle.

Teabeameti juhti, asutuse ainsat avalikku nägu, armastatakse kutsuda Eesti esiluurajaks. On ses töös nii palju glamuuri, kui tiitlist õhkub?

Glamuuri on siin väga vähe. Nagu ise nägid – see territoorium on väga askeetlik, midagi erilist siin ei ole. Põrandal on linoleum, Q Branchi (Bondi-saagast tuntud fiktsionaalne teaduskeskus, kus toodetakse imevidinaid) kusagil õues ei asu ja šampanjat ei voola. Siin on oma eripära, mis puudutab info jagamist maja sees ja väljaspool, aga muu on tavapärane juhitöö. Minu jaoks on meeldiv, et maja on täis väga tarku ja kompetentseid inimesi, kellest paljud on siin töötanud teabeameti algusest peale. On ka inimesi, kes tulnud viimase kolme kuni viie aasta jooksul. Väga hästi on hakanud segunema vana kogemus ja uus kompetents. Selles mõttes olen siin huvitaval ajal.

Ajalugu tunneb vähe luurejuhte, kes on oma ametiaega alustanud kohe avalikustamisega. Naljaga pooleks, te ei mallanud isegi esimest tööpäeva ära oodata, sest raporti esimesed peatükid said kirja, kui olite veel kaitseministeeriumi kantsler.

Sellega oli kiire sellepärast, et idee sai alguse juba 2014. aastal. Kui mullu novembris sai tehtud otsus, et raport ilmub, läks kiireks – mingi osa infost ähvardas aeguda ja hapuks minna. Kui oleksime raamatu avalikustanud augustis, tulnuks see ümber teha. Nii et väga proosaline põhjus, ei midagi, mis oleks seotud minu isiku või ametiaja algusega.

Otsuse juures oli ka teabeameti eelmine juht Rainer Saks (praegu välisministeeriumi kantsler – O. K.), kes oli peadirektor siis, kui osa sellest tekstist siin majas kokku kirjutati. See polnud minu nõudmine.