Ehkki uude pagulasseadusesse on sisse kirjutatud, et pagulane peab elamisloa säilitamiseks õppima eesti keelt, siis kui tema kodukohas valitseb oht, ei tohi Eesti inimest keeleoskamatuse pärast koju tagasi saata.
Kaitset vajavat inimest ei saa keeleoskamatuse pärast Eestit välja saata
MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse esimees Eero Janson kritiseeris teravalt täna riigikogus vastu võetud nö. pagulasseadust (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muudatused). Tema sõnul on erakonnad oma äranägemise järgi lisanud eelnõule järjest sätteid, mille tulemuseks on, et seadus on vastuolus rahvusvahelise õiguse ja ka nende ELi direktiividega, millega sooviti seadust esialgu kooskõlla viia.
Tehnilisi puudujääke olevat mitmeid, kuid kõige markantsema näitena tõi Janson välja, et eelnõus on sätestatud, et rahvusvahelise kaitse saaja, kes ei osale kohustuslikuks muudetud ühepäevases kohanemisprogrammis või ei õpi piisaval määral eesti keelt, võib selle tõttu jääda rahvusvahelisest kaitsest ilma.
«Kuna staatusest ilmajäämine tähendab sisuliselt väljasaatmisotsust, on see säte selges vastuolus rahvusvahelise varjupaigaõiguse nurgakivi ehk non-refoulement põhimõttega, mis keelab inimesi saata välja kohta, kus võib olla oht tema elule või inimväärikusele. Teisisõnu, rahvusvahelise kaitse saamise ja selle pikendamise otsus saab ja peab lähtuma üksnes sisulisest vajadusest kaitse järele, mitte sellest, kas ja kui hästi on konkreetne inimene ühiskonda lõimunud või millistel kursustel osalenud,» kommenteeris Janson.
Täna vastu võetud seaduses seisab, et töövõimelisel 18-aastasel kuni vanaduspensioni-ealisel rahvusvahelise kaitse saajal on kohustus osaleda eesti keele õppes. Kui tema keeleoskus ei vasta peale teatavat õppeperioodi nõutavale tasemele, on õigus õppeks kulunud summad tagasi nõuda. Näiteks pagulasseisundi saaja peab kahe aasta jooksul eesti keele selgeks saama tasemel A2. Rahvusvahelise kaitse saaja peab viie aasta jooksul omandama eesti keele B1 tasemel.
Veel on kaitse saaja kohustatud osalema kohanemisprogrammis, kui ta on sinna suunatud ning kasutama tugiisikuteenust, kui see on talle määratud.
Eelnõus on kirjas, et «kohustuste täitmist võetakse arvesse elamisloa pikendamise otsustamisel või uue elamisloa andmise otsustamisel.»
«Eesti peab oma rahvusvahelistest kohustutest kinni ja mitte mingil juhul ei lähe otsustes vastuollu rahvusvaheliste õigusaktidega. Kui isikut ei ole võimalik välja saata seetõttu, et ta vajab kaitset ja tema kodumaal valitseb oht tema elule, tervisele ja vabadusele, siis non-refoulement põhimõte kehtib Eestis igaljuhul,» ütles riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt (IRL), kes rõhutas, et kindlasti ei hakka Eestist keeleoskamatuse pärast välja saatma inimesi, kes vajavad rahvusvahelist kaitset.
«Rahvusvahelisest kaitsest ei saa ilma jääda. Eesti ei saada inimest välja riiki, kus valitseb oht tema elule,» nentis Nutt, kuid tema sõnul oli kohustused siiski elamisloa pikendamise tingimusena vaja seadusesse kirjutada.
«Küsimus on selles, et kui me sätet sisse ei kirjuta, siis me ei saaks jätta elamisluba pikendamata olukorras, kus inimene kaitset ei vaja,» selgitas Nutt.
Küsimusele, miks peaks teoorias üldse pikendama elamisluba kui kodupaigas enam ohtu ei ole, vastas Nutt, et siin elaval inimesel võib tekkida uus alus elamisloa saamiseks. Kui nõuded on täitmata, siis ta ei saaks elamisluba pikendada.
Jansoni sõnul ei kaasatud erakondlike ettepanekute koostamisesse ja nende ettepanekute menetlemisesse riigikogu põhiseaduskomisjonis valdkonna eksperte ja pagulasorganisatsioone, mis oleks lapsused ära hoidnud.
Nuti sõnul kais Janson ka ise põhiseaduskomisjonis arvamust avaldamas. «Ta saatis küll ühe kirja põhiseaduskomisjonile viimasel minutil, kui komisjoni istungil ei olnud võimalik enam tema kirja arutada, sest see tuli öösel vastu viimast komisjoni istungit. Miks ta seda varem ei teinud, kui tal oli selleks aega mitu kuud?» lisas Nutt.