Kõmusaadete maaletooja

Teet Margna. Foto: Marina Puškar

«Tõehetk» on kõigi keelel ja meeltes, ent kummalisel kombel on seni varju jäänud mees, kes selle viimaste aastate räägituima ja kirgi kütvaima saate Eesti ekraanidele tõi – Teet Margna. Siin ta nüüd tuleb ja räägib!

Tõele au andes pole Teet Margnat (36) sugugi lihtne kätte saada. Arusaadav – omanimeline produktsioonifirma, mis toob ekraanile selle sügise enim vastukajasid tekitanud (ja loomulikult suurima vaatajaskonna võitnud) «Tõehetke» ja taaselustatud «Rooside sõja», nõuab töörabamist nagu pöörane. Ja see pole siin suusoojaks öeldud: ühel ööl saabub Margnalt teade meie usutluse asjus kell 0:59.

Viljandist pärit Margna sai Eesti inimestele koduselt tuttavaks juba viisteist aastat tagasi, mil ta alustas EVTVs diktorina. Seejärel juhtis ta «Pildimängu», mis läks Eesti teleajalukku esimese saatena, kus kaamera tõsteti statiivilt maha ja vaatajaile pakuti liikuvat-värisevat pilti.

Hiljem tulid tema käe alt «Kuldvillak», «Viva Las Vegas!» ja mitmed teised saated, mis suudavad vaatajate mälus tulukesi põlema lüüa veel aastaid hiljemgi. Mullusel telehooajal oli Margna lustakas võistlusmängus «Eesti vs Jõekalda» ka ise kohtunikuna aktsioonis, ent sel sügisel on ta saatejuhi rollidest vähemalt seni taandunud.

Seda kõvemini on rääkinud tema toodetud «Tõehetkest» kõik teised. Sõnavõtud, mis seal salata, pole olnud just paitavad. (Aus ülestunnistus: olin hiljuti Postimehes «Tõehetke»-kriitilise vestlusringi eestvedaja.)

Aga mööngem: ebaõiglane on tümitada saadet selle tootjale sõna andmata. Järgnevalt saab see viga parandatud.

Mida mäletad sellest, kui «Tõehetke» formaadist esimest korda kuulsid, ja kuidas arenes sealt edasi idee saade Eesti teleekraanidele tuua?

Eranditult kõik Eesti aktiivsemad teletootjad püüavad end kursis hoida sellega, milliseid uusi saateformaate maailmas ekraanile tuuakse. Rahvusvahelised suurfirmad saadavad nii telejaamadele kui ka -tootjatele pidevalt uusi formaaditutvustusi.

Ja kui on soov saada võimalikult palju värsket infot võimalikult lühikese aja jooksul,saab osaleda paar korda aastas suurtel teleturgudel, kus konkreetsema huvi puhul on siis ka võimalik oluliste inimestega tutvuda ja eellepinguid sõlmida.

Ehk infot on palju ja see on kõigile kättesaadav. Tootjate ja telekanalite asi on eraldada terad sõkaldest. Otsitakse formaate, mis on parimatest parimad... värsked... mis paigutatuna kohalikku ühiskondlikku taustsüsteemi tõotavad suurt vastukaja ja publikuhuvi. Kui telekanali ja teletootja sisetunne ütleb, et formaat vastab nendele nõuetele, siis jõuabki saade ekraanile.

Mis oli «Tõehetke» saadet ette valmistades kõige raskem, keerulisem?

Võin vist liialdamata öelda, et see saade ise ongi olnud minu seniste tööde hulgas kõige raskem ja keerulisem. Iga etapp sellest saatest. Ja seetõttu tunnen selle õnnestumisest professionaalsest seisukohast suurt rõõmu! Eriti oluline oli selle saate puhul õige meeskonna leidmine ja moodustamine. Mul on väga hea meel, et sain selle saate tegemiseks nõusse parimad inimesed, keda on võimalik Eestist leida.

Kas mäletad, mida enne avasaate eetrisse pääsemist kõige rohkem pelgasid?

Ei osanud nagu midagi karta.

Millisena defineerid «Tõehetke» saate eesmärgi, kui jätta kõrvale selline endastmõistetav ajend nagu vajadus teha saade, mida telejaam on valmis ja nõus näitama, sest see aitab tal kergitada reitingut?

«Tõehetk» on meie ühiskonna peegelpilt, tõe hetk meie kõigi jaoks. See saade jutustab lugusid Eestis elavatest inimestest, andes sellega Eesti elust lausa läbilõike – nagu mulle tundub, siis väga valusalt ausa. «Tõehetke» küsimuste-vastuste kaudu räägitakse lahti väga erinevate inimeste elusid.

Neid on idast ja läänest, neid on vaeseid ja jõukamaid, on usuinimesi ja patsifiste, on lihtsa töö tegijaid ja kõrgelt haritud spetsialiste. Saade annab vaatajatele aimu osalejate lastetoast, koolipõlvest ja praegusest elust... ja annab niiviisi võimaluse vaadata ka iseenda sisse. Kui palju tunneme osalejate ausates vastustes ära iseennast?

See saade on tõde Eesti elust aastal 2008, meeldib see meile või mitte. See, et igaühe elus on head, halba, naljakalt piinlikku ja pahatihti ka piinlikult häbiväärset, on inimlik. Püüdkem siis nende lugude kõige piinlikumate momentide kõrval näha ikkagi ka suurt pilti – tervikut. Minu arvates näitab see enamasti täiesti tavalist Eesti inimest.

Kuidas suhtud sellesse, et su toodetud saade on Eestis viimaste aastate ilmselt kõige räägitum? Kujutan ette, et tegelikult paljud konkureerivad produktsioonifirmad kadestavad sind.

Usun, et see saade võiks olla aluseks palju laiapõhjalisemale ja mitmekülgsemale ühiskondlikule arutelule. Mis on tõde, mis on vale? Kas tõde rääkida on vale? Kas rahapuuduse leevendamiseks telemängudes osaleda on vale? Kas enese proovilepanek telesaates on vale? Kas telekanalite püüd rahuldada oma saadetega vaatajate soove on vale? Kas päeval telesaadet needa ja õhtul seda kõigi oma meelte rahuldamiseks vaadata on tõde?

Palun, et paigutaksid «Tõehetke» oma produtsendikarjääris pingeritta, alustades neist saadetest, millega ise kõige rohkem rahule oled jäänud.

Pole võimalik panna oma töid mingisse pingeritta – omal moel ja ajahetkel on nad kõik olnud mulle olulised ja huvipakkuvad. Kui nimetada tähtsamaid ja keerukamaid saateid, siis siin nad kronoloogilises järjestuses on: «Kuldvillak», «Õnneratas», «Kahevõitlus», «Rooside sõda», «Bingo Loto», «Käsi kullas», «Eesti vs Jõekalda», «Kuum hind» ja «Tõehetk».

Millised on need saated Eesti telekanaleil, mida ise enam-vähem truult-regulaarselt jälgid?

Mulle sobivad hästi «Tantsud tähtedega» ja «Ärapanija», telesarjadest «Lost» ehk «Teadmata kadunud».

Millega seletad seda, et saate vaadatavus on suur, aga vastukajad – vähemasti need, mis meedias kostavad – väljendavad saate suhtes pahameelt ja koguni jälestust?

Seletan seda eelkõige silmakirjalikkusega ja sellega, et teisiti mõtlejatel pole huvi ennast ajakirjanduses väljendada.

Miks keegi ei julge sinu arvates «Tõehetke» kohta avalikult midagi tunnustavat öelda? Ei saa ju olla, et üks telesaade on üdini paha.

Eks ikka on nii, et kui kõik on korralikult tehtud, ei peeta seda sageli isegi mainimisväärseks. Kõikjal peetakse meid ümbritsevaid häid asju iseenesestmõistetavaks.

Kiitvaid või tunnustavaid sõnavõtte ju eriti ei kirjutata, need pole piisavalt huvitavad. Ja äkki on ka nii, et targem annab järele... kui näeb, et kõik n-ö targad on juba asja paika pannud – olles iseenda tõest sedavõrd pimestatud, et vastuargumendid ei jõua kunagi nendeni.

Kuuldavasti tuleb «Tõehetkest» ajendatuna koguni konverents. Millise tähenduse omistad sellele tõsiasjale?

Jah, see on tõesti plaanis. Väga oleks vaja laiemalt lahti rääkida tõde ja vale, inimeste hoiakud, stereotüübid jms, et laiendada silmaringi.

Palju on spekuleeritud selle üle, miks inimesed tulevad «Tõehetke» saatesse. Sul kui produtsendil on sellest kindlasti kõige tõesem ülevaade. Millised need põhjused enamasti on?

Esiteks raha, et soetada või päästa oma kodu. Teiseks soov ennast pihitoolis tühjaks rääkida, et alustada uut elu. Kolmandaks saatega kaasnev põnevus ja adrenaliin, et kirgastada oma elurutiini. Neljandaks soov saada kuulsaks. Ja viiendaks kombinatsioon kõigist eelmainituist.

Nii mulle tundub, aga eks tõelisi põhjuseid teavad ikka inimesed ise. Selge on see, et ainult rahale «Tõehetkes» osalemine ei taandu.

Üks laialt levinud etteheiteid on see, et saates esinevad meediakogenematud inimesed, millele oled oponeerinud, et neile inimestele on kõik saatega seonduv põhjalikult lahti seletatud ning nad on andnud osalemiseks allkirja.

Kui palju oled inimesi ette valmistanud selleks, mis neid võib tabada pärast saate eetrisse minekut?

Lugesin ka ise üht sinu samateemalist kirjutist, milles sa pahatihti negatiivselt suunavaid küsimusi esitades arutlesid saate üle Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi õppejõu Kadri Uguri ja usuteaduskonna dotsendi Pille Valguga. Kadri Ugur esitas seal väite, et varasema telekogemusega inimesi «Tõehetke» saatesse ei võeta, kuna nad ei ole piisavalt haavatavad.

Saates osalemissoovi avalduses palutakse tõesti täpsustada varasemat telekogemust, kuid see ei tähenda sugugi, et varem telesaadetes osalenud inimesi «Tõehetke» saatesse ei kutsuta, kuna nad pole sugugi uudses olukorras ega piisavalt kaitsetud.

See pole tõsi. Vastupidi! Tere tulemast «Tõehetke» saatesse kõigile, kel on olemas varasem telesaates osalemise kogemus. Reeglina on nad positiivse maailmavaatega aktiivsed inimesed, keda telekast vaadates igaühe tuju paremaks läheb.

Mida rohkem kogemusi, seda parem! Olgu lisatud, et «Tõehetke» saate osalejate hulgas on kolm-neli inimest, kes on korduvalt eri telesaadetes varem osalenud. Kui mitte rohkem.
Saatega seonduv on tõesti minu parima teadmise kohaselt osalejatele seletatud ja allkirju eri nõusolekutele-lepingutele on võetud viis.

Palun kirjelda seda kadalippu, mis läbida tuleb!

Esmalt tuleb soovijal saates osalemiseks täita internetis Kanal 2 küljel põhjalik sooviavaldus. Juba selles faasis saab inimene aimu, kui isiklikuks võib edasine protsess ja saade ise kujuneda.

Järgmise etapina toimub osaleja kohtumine saate psühholoogidega. Osaleja täidab ülipõhjaliku psühholoogilise testi (MMPI) ja seejärel toimub tema vestlus psühholoogiga.

Sellel kohtumisel annab osaleja kirjaliku nõusoleku saatesse kandideerimiseks ja seal osalemiseks. Eraldi kirjalik nõusolek tuleb osalejal anda taustauuringu läbiviimiseks. Kõik on väga üksikasjalikult seletatud ja lahti kirjutatud.

Pärast taustauuringut kutsutakse osaleja polügraafi, nn valedetektori testile. Enne testi annab osaleja kirjaliku nõusoleku selle tegemiseks. Samal kohtumisel annab ta lõpliku kirjaliku nõusoleku saates osalemiseks ja kinnitab, et on kõigest õigesti aru saanud, sealhulgas kõigist saate reeglitest jms.

Saates esitatakse osalejale samu küsimusi, mida temalt on juba korra polügraafi testi ajal küsitud. Kõiki küsimusi võib osaleja oma lähedastega enne saadet arutada ja neile selgitada. Ta võib saates igal ajal oma vastust muuta või ka mängust loobuda. Kas või pärast  esimest küsimust...

«Tõehetkes» ei näe me ainsatki n-ö juhuslikku inimest, kes oleks pelgalt hetke-emotsiooni ajel telestuudiosse sattunud. Eranditult kõik osalejad on seal vabal tahtel ja neil kõigil on olnud võimalus oma otsust mitmeid kordi põhjalikult kaaluda. Kahjuks pole teletegijatel võimalik hetkel avada ülikoolis eriala, mis valmistaks ette telesaadete külalisi. Absoluutselt kõigeks.

Eesti Ekspressi endine peatoimetaja Tiina Kaalep tõstatas üle-eelmises Areenis küsimuse saatetegijate vastutusest. Kui palju tunnetad enda osa ja vastutust selles, mis saate külalistega pärast saates käimist on juhtunud? Pean silmas ühe paari lahkuminekut, ehkki nad olid väidetavalt juba varem tülis, ja teise inimese töökaotust.

Leian, et oleme «Tõehetke» puhul teinud kõik, mis kuulub vähegi teletootjate kohustuste hulka. Oleme täitnud kõiki kirjutatud ja kirjutamata reegleid, et saates osalevad inimesed ei hüppaks vette tundmatus kohas. Kahtlemata on meedia kajastanud ja paisutanud paljut näilist, mis tegelikult pole tõde.

Nii nagu mustkunstis. Kui Jürgen Veber ilusa tüdruku pooleks saeb ja hiljem tagasi kokku paneb ja sellest lehte põnevat lugu ei saa, sest isegi ajakirjanikud teavad, et see on illusioon. Aga lahku lähevad inimesed ajakirjanike arvates just «Tõehetke» pärast… mitte et nad ise oma eluga lahkuminekupunkti on jõudnud.

Kas tõesti saade «Tõehetk» võttis õnneliku ja harmoonilise paari ja lõhkus selle?

Milline armastus ja abielu puruneb ühe meelelahutussaate pärast, mille mängureeglina arvestatakse valedetektori näitusid? Vastus: juba ammu kadunud armastus ja juba ammu purunenud abielu. Televisioon on illusioon, tänapäeva meelelahutus, mida tuleb osata vaatajana ka adekvaatselt hinnata. Aga tundub, et paljud seda ei mõista, ja need, kes mõistavad, ainult viskavad puid lõkkesse juurde. Sest see müüb.

Kas need inimesed, kellega tehtud saated on juba lindis ja ootavad eetrisse mineku järjekorda, on püüdnud pärast esimestele saadetele järgnenud tormilist vastukaja sind ja su tiimi kuidagi mõjutada, et nendega tehtud lõigud eetrisse ei läheks?

Ei.

«Tõehetk» on ajanud inimeste ootused telemeelelahutuse suhtes väga kõrgele. Ilmselt peab järgmine hittsaade suutma «Tõehetke» vastukajade poolest üle trumbata.

Milline võiks sinu kujutluses olla saade, mis suudab ühiskonna endast veelgi rohkem rääkima panna kui «Tõehetk»?

Mul pole hetkel sellist kujutlust.

Liigume ajas veidi edasi ja heidame seejärel pilgu tagasi – küsin: kuidas hakatakse «Tõehetke» tulevikus, 5–7 aasta pärast meenutama ja mis sinu arvates sellest saatest ning kõigist neist vastukajadest pinnale jääb?

Ehk meenutatakse seda samamoodi, nagu täna meenutatakse Eesti esimesi tõsielusarjasid: «Robinsonid», «Farm», «Baar»... Peamine vastus on siis see, et need peaaegu ei meenugi. Neid ei mäletatagi.

Kuidas meenutatakse esimest suudlust filmiajaloos?

Kas kellelegi meenub tänapäeval see tohutu sensatsiooni tekitanud ajalooline moment, mis paljudel omaaegsetel moraalijüngritel kopsu üle maksa ajas? Lisaks on ajal kombeks kiiremini kustutada ühiskondlikust mälust kõik, mis on negatiivne, ja muuta mõned kunagised ülitõsised probleemid halenaljakaks.

CV Teet Margna

Sündinud 7. augustil 1972 Viljandis
1979–1990 Viljandi 5. keskkool (nüüdne Paalalinna gümnaasium)
1990–1993 Tallinna Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise eriala
1993–2000 EVTV-TV3 saatejuht/produtsent
2000–2002 RUUT partner/produtsent
2003–... iseseisev teleprodutsent
Kandideeris 2005. aasta kohalikel valimistel Viimsi vallas Reformierakonna nimekirjas
Tuntumad saated: «Kuldvillak», «Õnneratas», «Kahevõitlus», «Rooside sõda», «Bingo Loto», «Käsi kullas», «Eesti vs Jõekalda», «Kuum hind», «33 küsimust», «Viva Las Vegas!», «Jan E. Uuspõld Show», «Püramiid», «Tõehetk».

Teised Teedust

Heili Klandorf

Kanal 2 avalike suhete juht

«Teet on sümpaatne mees, kes, ma arvan, on nii mõnegi neiu südame kiiremini põksuma pannud. Jus-t seda sarmi on ta oskuslikult kasutanud ka saatejuhi rollis. Teet on mitmekülgne, ühtviisi osav on ta nii kaamera ees kui ka produtsendina. Ta on positiivses mõttes kontrollija. Võib-olla võtab ta kohati asju liiga südamesse, aga just see on äkki võtmeks, miks tema ja Kristjan Jõekalda koostöös sündinud saated rahvale omakorda südamesse lähevad.»