Eelmise nädala tormilised majandussündmused maailmas on kergitanud põhimõttelisi küsimusi. Kas vabaturumajandus pole end tervikuna diskrediteerinud? Vähemasti selle neoliberalistlik suund? Nii et ees ootavad paradigmaatilised muutused?
Mihkel Mutt: kas kapitalismi üldkriis? Vaevalt
Sääraseid arvamusi tuleb niihästi paduvasemalt kui ka näiteks investorilt ja filantroobilt George Soroselt.
Tõepoolest, kui juba Ameerikas, vabaturumajanduse tsitadellis, on valitsus (mis omakorda tuntud oma neoliberaalsetelt vaadetelt) pidanud natsionaliseerima finantsettevõtteid, millega mahuldasa on võrreldav üksnes kommunistide eri aegadel tehtud riigistamised, kui turgude isereguleerivasse tegevusse on sekkutud enneolematus ulatuses, siis peaks ju midagi lahti olema.
Kehvade laenude ja hüpoteekide ülesostmise mõte on olnud vältida veel suuremaid ühiskondlikke vapustusi. 700 miljardit dollarit, mida USA president George W. Bush Kongressilt «päästefondi» küsis, on maksumaksjate raha. Viimastest paljud polnud ühegi põrunud finantsasutuse kliendid. Kas neoliberalismi seisukohalt on loogiline, et kasum on privaatne, aga kahjum ühiskonna kanda?
Turul toimivat nn nähtamatu käsi. Üks leer analüütikuid arvab, et praegu see käsi ei toiminud, kuna viis krahhini. Teisalt arvatakse, et just praegu toimunu tõendab, et turg toimib, et see ongi kapitalism tegelikkuses ja et elu ongi karm võitlus.
Kuigi põrunud finantsasutused on gigandid, on nad võrreldes turumajandusel põhineva maailmaga tervikuna siiski köömes.
Veel vähem vääravat turumajanduse põhimõtet see, et töö kaotasid sajad tuhanded (mitte üksnes pangatöötajad, vaid ka nt City jõusaalide instruktorid, koristajad, baaripidajad jt). Firmad tulevad ja lähevad, see on turuseadus. Samuti ei väära kapitalismi see, et mõnele elukutsele – nagu investeerimispankur – lüüakse hingekella. Ka elukutsed tulevad ja lähevad.
Jah, pankrotti minek on tavaline. Ent kujutlegem, kui asi oleks veel kraadi võrra hullemaks läinud ja riik poleks appi tulnud, nii et tagajärjeks oleks tõepoolest kogu ühiskonna arengu pidurdumine mõneks ajaks. Kas siis ei või naiivselt küsida, et milleks meile säärane «käsi», mille tagajärjel kasvab töötus ning väheneb tootmine ja elanikkonna heaolu?
Võiks vastata, et see on ajutine allakäik suurema edu nimel mõne aja pärast ehk n-ö korrektsioon. Aga mis siis, kui see allakäik kestab ikka kole kaua, kui selle jooksul võib ühiskond muutuda üldse ebastabiilseks, et mõned selle senised pühad väärtused kaotavad jäädavalt oma kehtivuse? Mida teab «käsi» näiteks rassiprobleemidest, emigrantidest, terrorismist jne?
Milleks meile nähtamatu «käsi», mille abil saab jätkata elu võib-olla teisel planeedil või «nähtamatus» maailmas?
Wall Streeti haid said valusa ja alandava õppetunni. Nemad, kes veel hiljuti arvasid, et käsutavad kogu universumi, on praegu murust madalamad. Ent mida peavad ütlema nende kliendid? Kui pank läheb oma aktsionäride rahaga ebamõistlikule riskile ja kaotab kõik, siis riskeerijad vallandatakse. Aga nemad on endale juba suured rikkused kogunud ning kinni läheb neist paremal juhul mõni üksik, kuigi FBI juba uurib asja.
Minu, kes ma olin ostnud selle panga aktsiaid, kaotus on suurem. Aga turufilosoofia järgi olen ka mina süüdi, sest ka mina riskeerisin (kuigi vahendatult). See mõttekäik ei paku mulle just suurt lohutust, aga lepin. Ent kui näiteks pensionisambaga ühinemine on teatud aastakäigust alates kohustuslik, ja ehkki võib valida eri pankade vahel, võivad nad kõik olla mõjutatud mõnest analoogilisest hiigelkrahhist ja minu riskeerimisest ei saa isegi teoreetiliselt rääkida.
Põhimõtteline küsimus on praegu: kuidas vältida, et mõne aja pärast ei tule neid finantsasutusi jälle päästa? Pikka aega on Wall Streetilt kostnud ainult üht: jätke meid rahule, küll turg paneb kõik paika. Ei mingit reguleerimist keskpanga ega valitsuse poolt. Pärast Suurt Depressiooni kehtestatud arvukatest regulatsioonidest kaotati viimased president Bill Clintoni ajal. Nüüd arvavad paljud, et tuleks taas kehtestada karmimad tegutsemiseeskirjad.
Viimased on aga mitme otsaga asi. Ka nende suurimad igatsejad ei taha kehtestada totalitaarsete riikide eeskujul riiklikku monopoli. (Ja miks piirduda siis üksnes rahamaailmaga? Ja kuidas tõmmata piiri «mõistliku» riskeerimise (milleta rahamaailmas tegutsemine on mõeldamatu) ning «arutu» riski vahele?
Need küsimused puudutavad inimloomust, kõige tabamatumat asja siin maailmas, ja seda juba edukalt ei reguleeri. Aga just siin on suur osa probleemist.
Jääb mulje, et paljud finantsasutuste otsustajad on alates 2002. aastast käitunud nagu mänguautomaadi ees istujad, kes ei saa enam pidama. Turumajandus oleks täiuslik, kui inimesed oleksid mõistuspärased ning lähtuksid ka turul tegutsemises ratsionaalsetest valikutest. Aga inimene ei ole ratsionaalne, ta on ka kirgede/himude ohver.
Üldiselt paistab praegu maailmas toimuvates arutlustes domineerivat vaade, et regulatsiooni tuleks tugevdada selles faasis, kui majandus kuumeneb üle ja tekivad nn mullid. Mida varem viimased katki torgatakse, seda vähem ebameeldivaid üllatusi. Natuke on siin tõde ka Eesti kohta.
P. S. Taas näeme proportsioone. Vanasti öeldi, et kui Ameerika aevastab, siis maailm saab nohu. Vahepeal vist hakati juba arvama, et sellega on aamen. Aga ei, praegune kriis algas Ameerika kinnisvaraturult ja levis üle maailma, kuna nii paljud on viimasega seotud. Kujutlegem korraks, mis juhtuks maailmas, kui Hiina Riigipank oleks mingi ime läbi maa pealt pühitud? Mitte midagi võrreldavat.