:format(webp)/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
/nginx/o/2016/03/10/5143577t1hce85.jpg)
Polaarseikleja ja -teadlane Timo Palo korjas Haanja maratoni suusarajalt portsu maha loobitud energiageeli tuube. «Kuidagi veider on mõelda, et sellised inimesed ka suusatavad,» mõtiskles ta.
Suusatajat ootas rahvamaratoni järel rajal ees ebameeldiv üllatus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud laupäeval toimus Võrumaal Haanja maraton, mis oli metsa alla veel teisipäeval jätnud oma jälje vedelevate energiageeli tuubide näol.
«Poolel distantsil sain aru, et oleks pidanud kaasa võtma väikese seljakoti, joogivöö ei tahtnud enam ära mahutada,» kirjutas nädala algul raja läbinud Timo Palo, kes korjas vedeleva prügi rajalt üles. «Eeldan, et suurema osa olid korraldajad vahetult pärast maratoni koristanud. Ilmselt muist jäi peitu ka värskelt sadanud lume alla.»
«Kuidagi veider on mõelda, et sellised inimesed ka suusatavad. Kuigi see on küllap üldisem rahvaspordiürituste probleem,» arvas Palo, kes lisas, et üks asi on see, et loodus ja elukeskkond mõnele inimesele korda ei lähe. «Kuid oma lühinägelikkuses ei suuda nad ka aru saada, kuivõrd nad ruineerivad iga järgneva rahvaspordiürituse, millel nad ise agaralt kaasa löövad, korraldamist. Nad saevad oksa, millel ise istuvad,» usub Palo.
Ta selgitas, et selliste ürituste korraldamine eeldab kokkuleppeid maaomanikega. «Kui mina oleksin üks neist maaomanikest, oleks see siin väga kaalukas argument, miks spordirahvast oma maale mitte enam lubada. Ükskord saab mõõt täis, isegi siis, kui oled suur spordisõber. Muuseas, mõned pakendid korjasin üles otse taluõuest!» lisas Palo, kelle sõnul on kahju, et selline seltskond sportlasi kujundab kogu spordirahva mainet.
Kas korraldaja vastutada?
Tema suhtlusmeedia postituse all käib vilgas arutelu. «Kahjuks on võistlejatel tõesti selline suhtumine, et ma ju maksan selle eest, et minu järel koristatakse,» kommenteerib üks korraldaja.
«Pean siinkohal ütlema, et eelmisel nädalavahetusel Tartu maratoni rada sõites vaatas mulle vastu täiesti puhas rada. Seda tänu sellele, et maratoni ei toimunud! Eelmiste aastate kogemus on olnud õnnetu, sama nagu sinul Haanjas. Ma siiski julgen öelda, et see on pigem kivi korraldajate, mitte võistlejate kapsaaeda,» arvab üks suusataja.
«Olen täiesti päri, et korraldaja peab tagama võistlustrassi puhtuse, sest eeldada, et kõik osavõtjad on kohusetundlikud ja arusaajad inimesed ju ei saa,» usub Palo, kelle hinnangul võiks kaaluda erimeetmete kasutamist. Näiteks saab prügistajat karistada rajamääruste rikkumise eest kasvõi trahviminutitega.
«Lõppkokkuvõttes võiks suurem eesmärk olla siiski osalejate suhtumise muutumine ja rahvaspordi kui meie kultuuri osa areng.»
Haanja maratoni korraldaja Aare Eiche tunnistas, et mahavisatud prügi on spordivõistlustel probleemiks. 500 osaleja peale on rajalt tänaseks leitud umbes 150 geelituubi. «Seda on ikkagi palju.»
Tuleb kolm korda koristada
«Korraldaja peab muidugi tagama, et rada oleks pärast puhas,» nentis Eiche. Tema sõnul tuleb selleks rada aga umbes kolm korda koristada, sest lume tõttu ei ole võimalik kõike kohe märgata. Viimane koristus tehakse kevadel.
Eiche sõnul võiks teoorias olla nii, et kui inimene suudab täis tuubi kaasa tassida, võiks ta ka tühja pakendi kaasa võtta.
Kui on ilmtingimata vaja tuub maha visata, võiks seda teha vahetult raja äärde, mitte metsa alla ega otse rajale. «Enamik pakke visatakse otse suusarajale, kus järgmine inimene komistab selle otsa.»
Eiche rääkis, et tema koduõuest läheb läbi rattamaratoni rada ning kuigi pürgiala on võistlustel paika pandud, leiab ta oma õuest ikkagi tuube.
«Järgmine aasta paneme juhendisse, et prügi mahaviskamine keelatud.» Eiche loodab, et see distsiplineerib osalejaid.
Palo pakub välja, et leitud tuubid võiks kokku koguda ja nööri otsa tõmmata, et nendega siis järgmisel maratonil stardikoridori tähistada. Äkki distsiplineerib see.