Teabeamet: Venemaa rünnak Baltimaade vastu pole täiesti välistatud

• Moskvat rahuldaks vaid NATO lõpp või Baltimaade lahkumine alliansist
• Kreml usub, et tal oleks Balti riikides NATO ees ajaline eelis
• Venemaa on oluliselt tugevdanud vägesid Balti riikide piiride lähedal
• Venemaa jääb lähitulevikus ainsaks piirkonna julgeolekuohu allikas

Kuigi see on ebatõenäoline, ei saa täielikult välistada Venemaa sõjalise jõu kasutamist Balti riikide vastu, sest siinsest piirkonnast kaugel toimuvatel konfliktidel võivad olla siirded ka Läänemere piirkonnas, kirjutab teabeamet täna avalikustatud aastaraamatus.

Teabeameti peadirektor Mikk Marran ütles täna dokumendi tutvustusel, et kogu analüüsis sisalduv info on teabeameti enda kogutud ning selles ei ole kasutatud partnerite raportite tõlkeid. Raport kirjutati kokku eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses. Marran nentis, et kuna julgeolekuolukord on pidevas muutumises, siis vajaksid paljud lõigus dokumendis juba praegu täiendamist ja ümberkirjutamist.

Teabeamet kavatseb hakata aastaraamatuid välja andma regulaarselt igal aastal. Marran märkis, et raamatu avalikustamise aeg, 9. märts ehk Tallinna pommitamise aastapäev on juhuslik ja siin ei tasu mingeid seoseid otsida.

Teabeameti täna avaldatud esimene rahvusvahelist julgeolekukeskkonda käsitlev aastaraamat keskendub enamaltjaolt Venemaale, kuid raamatus on peatükid ka Süüriast ja Liibüast, terroriorganisatsioonist Daesh (Islamiriik), migratsioonikriisist ning küberohtudest.

Suurt osa asjaoludest, mis tegid Ukraina Venemaa agressioonile vastuvõtlikuks, Eesti puhul ei esine.

Teabeamet kirjutas, et Venemaa eesmärk lääne strateegilisel suunal on luua blokivaba julgeolekutsoon kogu Euroopa mandriosas ja piirata Ameerika Ühendriikide sõjalist kohalolekut kuni selle vägede täieliku väljaviimiseni Euroopast. Eesti ei ole Venemaa jaoks sõjalise planeerimise seisukohalt esmatähtis. Tähtsaimad on Kaliningrad, Koola operatiivsuund (Arktika) ja alates 2014. aastast ka Ukraina.

Suurim sõjalise konflikti oht Baltimaades võib tekkida Venemaa juhtide valearvestusest, mis võib tuleneda nende moonutatud ohupildist lääne strateegilisel suunal, sealhulgas Baltimaades toimuva kohta. Samas vaatab Venemaa Euroopat ühtse tervikuna ja seotuna teistes regioonides toimuvaga, seega võivad konfliktid Ukrainas või Arktikas anda siirdeid ka Baltikumi, märkis teabeamet.

«Kuigi Eesti ei ole Venemaa jaoks sõjalises mõttes esmatähtis, võidakse ka siin sõjalist jõudu kasutada. Näiteks võidakse sõjalist jõudu kasutada olukorras, kus NATO ja Venemaa vahel mõnes muus regioonis tekkinud konfliktis ei ole Vene relvajõud suutelised adekvaatselt vastama. Luues siis konfliktikolde Baltikumi, üritaks Venemaa saada endale tugevamad positsioonid relvakonfliktile järgnevateks kõnelusteks,» seisab teabeameti dokumendis.

Konflikti korral võib Venemaa rünnata ka neutraalset Soomet ja Rootsit

Konflikti puhkedes tuleb arvestada, et Venemaa käsitleb Balti mere regiooni tervikuna ja sõja korral ei hooli Moskva ühegi riigi neutraalsusest. Kreml arvestab sellega, et NATO võib kasutada Soome ja Rootsi taristut, ja on seetõttu valmis ründama sihtmärke ka nende riikide territooriumil, hoolimata sellest, et need ei ole NATO riigid.

Moskvat rahuldaks vaid NATO lõpp või Baltimaade lahkumine alliansist

Balti riike peab Venemaa NATO kõige raskemini kaitstavaks tugialaks, kust lähtub püsiv oht Venemaa julgeolekule ja nende hinnangul võib NATO tuua sõja korral üks kuni kaks korpust. Moskva arvates on siin vaid kaks positiivset stsenaariumi: kui Balti riigid NATOst välja astuksid või kui NATO lakkaks olemast – kõik muud lahendused on Venemaa seisukohast poolikud.

Kreml usub, et tal oleks konflikti korral NATO ees ajaline eelis

Venemaa sõjaline planeerimine Balti operatiivsuunal lähtub eeldusest, et tal on vägede koondamisel NATO ees ajaline eelis. Moskva usub, et suudab Balti riikides sooritada piiratud ulatusega sõjalise operatsiooni, enne kui NATO jõuab tõhusalt sekkuda. Sellise operatsiooni eesmärk ei oleks kogu Eesti või Läti territooriumi hõivamine, vaid kontrolli kehtestamine mõne piiriäärse linna või piirkonna üle. Operatsiooni sooritaksid alaliselt Eesti (Läti) piiride läheduses paiknevad üksused, mida julgestaks 1. tankiarmee ja Kesksõjaväeringkonna üksused ning taktikaline tuumarelv (heidutusena).

Venemaa on oluliselt tugevdanud vägesid Balti riikide piiride lähedal

Sõjalist jõudu Balti operatiivsuunal suurendatakse järk-järgult. Pealtnäha väikesed sammud on osa suuremast pikaajalisest plaanist. Venemaa tegevuse tagamaad ilmnevad selgemalt, kui vaadata asju pikemas perspektiivis. Selle põhjal võib väita, et Venemaa on viimastel aastatel oluliselt tugevdanud oma Balti operatiivsuunal (Eesti, Läti) asuvat väekontingenti ning suurendanud siin peetavate õppuste mahtu ja komplekssust. Toimunud muudatustest olulisemad on 15. armeelennuväebrigaadi formeerimine Pihkva oblastis Ostrovis ja operatiivtaktikaliste rakettide Iskander paigutamine Luugasse. Lisaks on Narva taktikalisele suunale ümber paigutatud mitu 6. armee üksust. Samuti on plaanis Peterburi põhjaservas Sertolovos asuv õppekeskus formeerida tankivägede õppekeskuseks. Lähiaastatel võidakse Balti operatiivsuunal moodustada veel üks armeelennuväebrigaad ja üks luure- või eriüksuse brigaad.

Peale vägede arvu otse suurendamise Balti operatiivsuunal kujutavad Eestile ohtu Kaliningradi ning Eesti ja Läti piiride lähedusse paigutatavad uued relvasüsteemid (Iskander, merel ja õhus baseeruvad tiibraketid), mille abil on võimalik Eesti oma liitlastest isoleerida ja rünnata liitlaste abi vastuvõtmise seisukohast üliolulisi objekte. Rünnakud kriitilistele sihtmärkidele saavad Venemaa sõjalises planeerimises järjest suurema tähtsuse. Balti riikides võivad sellisteks sihtmärkideks olla näiteks NATO abivägede vastuvõtmiseks või teenindamiseks mõeldud taristuobjektid. Taktikalise tuumarelva kasutamine Eestis asuvate objektide või siin viibivate NATO üksuste vastu on siiski vähe tõenäoline.

Eesti julgeoleku seisukohalt on oluline ka kõik, mis toimub Kaliningradis ja Valgevenes. Venemaa ja Valgevene tihedal sõjalisel koostööl, mida demonstreeris hiljutine õppus «Liidukilp – 2015» Pihkva ja Leningradi oblastis, on vahetu mõju Eesti julgeolekule. Silmas tuleb pidada ka Balti laevastiku tegevust, mida võidakse poliitilise olukorra pingestudes kasutada pikaajalise sõjalise heidutuse tekitamiseks ELi ja NATO lähinaabruses. Võimalik, et rahvusvahelise olukorra halvenedes tuuakse Kaliningradi oblastisse (ajutisi) lisavägesid. Samas, hoolimata Venemaa ametlikust retoorikast, ei ole Balti laevastik Vene sõjalaevastikule lähiaastatel esmatähtis, sest selles piirkonnas valitseb stabiilne julgeolekukeskkond.

Marran: Venemaa sõjajõud pole nii võimsad kui kardetakse, kuid ka mitte nii nõrgad kui vahel kujutatakse

Marran ütles täna aastaraamatu esitlusel, et Venemaa on viimastel aastatel oma relvajõude küll moderniseerinud, kuid see pole toimunud algselt planeeritud tempos ning armees on mitmeid probleeme.

Teabeameti andmetel on hoolimata viimasel kümnendil suurenenud kaitse-eelarvest Venemaa relvajõudude võimekus eri tüüpi konfliktides erinev. Venemaa suutlikkus pidada pika aja vältel sõda konventsionaalsete vahenditega on piiratud, samas kui Venemaa geograafilist ja muid eripärasid arvestades on just konventsionaalne sõjaline võimekus väga oluline. Kõiki konflikte ei ole võimalik lahendada tuumarelva, eriüksuste, dessantvägede, infooperatsioonide ja niinimetatud Venemaa kaasmaalaste abil.

Venemaa konventsionaalsete relvajõudude üks suurimaid probleeme on kvalifitseeritud personali nappus. Maaväe manööverbrigaadid suudavad igaüks välja panna keskmiselt ühe pataljoni taktikalise grupi, mis on kas täielikult või suures osas mehitatud. Pataljoni taktikalises grupis on üldjuhul 700–900 sõdurit. Enamik raketi- ja suurtükiväebrigaade suudab välja panna samuti vaid ühe taktikalise grupi. Ainult õhudessantväed ja eriüksused on paremini komplekteeritud – umbes kolmandik lepingulistest sõjaväelastest teenib esimest lepinguaega ehk on relvajõududes teeninud kaks-kolm aastat.

Lääne sõjaväeringkonna maaväe manööverüksused on praegu suutelised välja panema 13–15 pataljoni taktikalist gruppi (võrdne viie manööverbrigaadiga), mis on mehitatud täielikult (või suures osas) lepinguliste sõjaväelastega ning mis on piisavalt treenitud, et täita lahinguülesandeid. Õhudessantvägi suudab välja panna samuti kuni 15 pataljoni taktikalist gruppi, millele lisandub kaks-kolm pataljoni taktikalist gruppi merejalaväelasi.

Venemaa relvajõudude reservüksused on mehitatud suures osas ajateenijatega, sealne tehnika on puudulikult hooldatud ja nende kasutamine väljaspool Venemaa territooriumi on küsitav. Brigaadide ja polkude kolmandad pataljonid toimivad väljaõppekeskuste ja lepinguliste värbamise baasina, ning nende kasutamine sõjategevuses on vähe tõenäoline. Paljudes sellistes üksustes tehakse väljaõpet aasta ringi üksikvõitleja tasemel ja need ei ole valmis allüksustena koos tegutsema.

Seega on Lääne sõjaväeringkond suuteline opereerima umbes 30 pataljoni taktikalise grupiga. Ringkonna vastutusala suurust arvestades (Murmanski oblastist põhjas kuni Voroneži oblastini lõunas) ei ole see arv kuigi suur. Lääne strateegiline suund jaguneb kuueks operatiivsuunaks, millest igaüks jaguneb omakorda mitmeks taktikaliseks suunaks. Lihtne arvutus näitab, et Venemaa relvajõudude võimalused opereerida korraga rohkem kui ühel operatiivsuunal pikema aja vältel (üksused vajavad roteerumist) on piiratud.

Venemaa relvajõudude personaliprobleemid ilmnesid selgelt Ukraina konfliktis. Vägede esimese suure koondamise ajal Ukraina piirile paisatud üksused olid juhusliku koosseisu ja piiratud võitlusvõimega. 2014. aasta kevadtalvel panustas Venemaa kiirusele, heidutusele ja bluffimisele. Suvise vägede koondamise ajal olid üksused paremini komplekteeritud, kuid Ukraina relvajõud olid keerulise perioodi üle elanud ja Vene relvajõududel polnud piisavalt jõudu, et alustada ulatuslikku maaväeoperatsiooni. Võib öelda, et 2014. aastal opereeriti Ukraina suunal oma võimete piiril, kuna kasutusele võeti suur osa Vene relvajõudude võitlusvõimelistest manööverüksustest.

Peale lepinguliste sõjaväelaste napib Venemaa relvajõududes nooremspetsialiste – näiteks on puudus tanki- ja soomukikomandöridest, mehaanikutest-juhtidest, sihturitest-operaatoritest jne. Eriti terav on see probleem suurtükiväes. Lisaks on suur osa nooremspetsialistidest ajateenijad, kellel on parimal juhul vaid mõnekuune praktika. Kvalifitseeritud personali nappus mõjutab oluliselt Venemaa relvajõudude võitlusvõimet ja see võib olla üheks põhjuseks, miks Venemaa ei ole Ukrainas edasi tunginud.

Muutuv julgeolekukeskkond ning süvenev majandus- ja finantskriis sunnivad Venemaad korrigeerima riiklikku kaitsetellimust. Seega jääb saavutamata 2020. aastaks püstitatud eesmärk armee ümber relvastada. Paljud programmid on kas külmutatud või on nende tähtajad edasi lükatud. Kaitsetööstuse mitmes kitsamas valdkonnas on järjest enam tunda Lääne sanktsioonide mõju.

Venemaa Lääne sõjaväeringkonnal õnnestus soomustehnika riiklik kaitsetellimuse plaan täita viimati 2013. aastal – olukorras, kus valdava osa tellimusest moodustas moderniseeritud tehnika. Tõrked ilmnesid 2014. aastal, kui ringkonda pidid saabuma esimesed suured partiid uut tehnikat. Vene meedias laialt reklaamitud Armata, Kurganetsi ja Bumerangi tüüpi soomustehnika (nagu ka Taifuni soomukid) on endiselt katsetuste faasis ja ei ole ametlikult relvastusse võetud.

Venemaa panustab järjest rohkem erioperatsioonidele ja ebatraditsioonilistele sõjapidamise vahenditele ning rünnakutele kriitilise tähtsusega sihtmärkide vastu. Selle põhjus peitub vähemalt osaliselt tavavägede nõrkuses. Samasugust rolli on paaril viimasel kümnendil täitnud ka taktikaline tuumarelv. Vene relvajõud on kõige paremini valmistunud osalema lokaalses konfliktis väikese ja ilma liitlasteta riigi vastu, kus konflikti eskaleerumise oht on minimaalne või puudub täiesti. Võib öelda, et Vene relvajõududele sobivad seda tüüpi sõjad, nagu nad pidasid 2008. aastal Gruusias.

Venemaa jääb lähitulevikus ainsaks Läänemete piirkonna julgeolekuohu allikas

Teabeamet on seisukohal, et praegu võimul oleva Vene valitsuse viljeldav poliitika on ja jääb lähitulevikus ainsaks Läänemere regiooni sõjalist julgeolekut ohustavaks teguriks. Idanaabri erimeelsused Läänega, süvenev vabatahtlik isoleeritus, raskesti ennustatav ja agressiivne tegutsemine oma plaanide teostamisel nõrgestab meie regiooni julgeolekut.

«Venemaa juhtkonnas valitseb veendumus, et lääneriikidega suheldes saab Venemaa oma huve kaitsta üksnes jõupositsioonilt, mis muu hulgas hõlmab sõjalise ähvarduse pidevat demonstreerimist. NATO tegevust oma julgeoleku kindlustamisel ja NATO liikmesriikide arvu suurenemist peab Venemaa juhtkond eksistentsiaalseks ohuks oma riigile. Oma huve kahjustavana käsitab Venemaa ka Euroopa Liidu integreeriva loomuga poliitikat. Sellisest ohuhinnangust lähtudes käivitas Venemaa agressioonid Gruusia ja Ukraina vastu, sest oma eesõigustatud huvidesfääri kuuluvate riikide vahetut liitumist Läänega püüab Venemaa takistada kõhklematult, kõigi vahenditega,» seisab dokumendis.

Teabeamet märkis, et Venemaa on oma kaitse-eelarvet viimasel kümnendil suurendanud, kuid tema relvajõudude suutlikkus eri tüüpi konfliktides ei ole ühtlane. Venemaa võime pidada sõda ainult konventsionaalsete vahenditega on piiratud ja praeguses majanduskriisis probleemid pigem süvenevad. Suurt osa asjaoludest, mis tegid Ukraina Venemaa agressioonile vastuvõtlikuks, Eesti puhul ei esine.

«Vladimir Putini režiimil puuduvad ideed ja ka tahtmine Venemaad ühiskondlikult ja majanduslikult kaasajastada. Venemaa ühiskonda proovitakse koondada vastandudes Läänele, luues välisvaenlase kuvandit ning püüdes taastada nõukogudeaegset mõjuvõimu. Kremlis usutakse, et riiki tabanud raskest majandusolukorrast saadakse üle paari aasta jooksul,» kirjutas teabeamet oma dokumendis.

Venemaa juhtkond sisendab ka rahvale, et raskused on ajutised ja tekitatud väljastpoolt, selleks et Venemaad nõrgestada. Teabeamet tõdes, et majanduskriisist väljumiseks ei piisa Venemaale aga ainuüksi sanktsioonide tühistamisest ja kõrgest nafta hinnast, selleks on tarvis ka laialdasi majandusreforme.

Vene telekanalite peatoimetajad saavad igal nädalal juhiseid otse Kremlist

Teabeamet tõdes, et vaba ajakirjandust Venemaal ei eksisteeri, ajakirjandust kontrollivad Kremlile lojaalsed ärimehed. Telemeedia on täielikult võimude kontrolli all, kusjuures peatoimetajaid instrueeritakse iga nädal – neile antakse Presidendi Administratsioonist teemad ja märksõnad, mida eeloleval nädalal kajastada. Samuti on raadio ja trükimeedia suuremalt jaolt võimude kontrolli all. Kõige vähem kontrollitud on internet, kuid ka selle mõjutamiseks astub Kreml järjest uusi samme. 2015. aastal hakkasid Venemaal kehtima kaks seadusemuudatust, mis mõjutavad äritegevust internetis ja suurendavad võimude võimalusi mõjutada internetifirmade tegevust. Seadus lubab sulgeda internetilehed, mis levitavad piraattarkvara, ja kohustab internetifirmasid hoidma isikuandmeid Venemaa serverites. Sotsiaalmeedia mõjutamiseks kasutab Kreml juba mitu aastat tasulisi kommenteerijaid ehk niinimetatud trolle). 2014. aastal võttis riigiduuma vastu seaduse, mis kohustab ennast registreerima blogijaid, kelle kodulehel on üle 3000 lugeja. Niimoodi võrdsustati populaarsed blogijad meediaväljaannetega, koos kõigi sellest tulenevate nõuete ja kohustustega, saavutades juba eos kontrolli populaarsete, liberaalse maailmavaatega või riigivõimu suhtes kriitiliste arvamusliidrite üle.

Meediat hoitakse kontrolli all selleks, et iga vastuhakk likvideerida juba rohujuure tasandil, et ei tekiks mingitki võimalust «Maidaniks». Võimupööre Ukrainas süvendas Kremlis hirmu, et kui ühiskonnas toimuvat ei õnnestu suunata ega mõjutada, juhtub Moskvas sama, mis Kiievis. President Putini ja tema administratsiooni käitumise määrab paljuski hirm sotsiaalsete rahutuste ees, mis võivad kaasa tuua võimupöörde. Seda hirmu võimendab veelgi Venemaa juhtkonna veendumus, et USA teeb kõik Putini võimult kõrvaldamiseks.

Organiseerunud opositsiooni Venemaal ei ole, kui mitte arvestada Kremli loodud pseudoopositsiooni, kuhu kuuluvad nt Vladimir Žirinovski juhitud Liberaaldemokraatlik Partei ning partei Õiglane Venemaa, kes on aidanud Kremlil rahva rahulolematust

Üle 20 aasta tegutsenud teabeamet andis täna välja oma esimese aastaraamatu. Teabeameti peadirektor Mikk Marran põhjendab raamatu eessõnas selle väljaandmist sooviga koostada dokument, mis kirjeldaks Eesti ja välismaisele avalikkusele Eestit ümbritsevat ja teda mõjutavat rahvusvahelist julgeolekukeskkonda. Marran märkis, et teabeameti ülesanne on tagada, et riigi juhtkonna käsutuses oleksid parimad võimalikud ohuhinnangud ning aastaraamatus jagab amet neid hinnanguid laiema üldsusega.