/nginx/o/2010/12/21/487975t1h3a83.jpg)
Jõuluaja balletimenüüsse on «Pähklipureja» niisama kindlalt koha sisse võtnud nagu verivorstid ja hapukapsas – arvaku gurmaanid sellest mida tahes. Lisaks Estonia teatrile, mille repertuaari see jälle on ilmunud, pakkus võimaluse ka Forum Cinemas, vahendades HD-otseülekandes Moskva Suure Teatri lavastust, mis esietendus juba 1966. aastal Juri Grigorovitši koreograafilises lahenduses.
Grigorovitši «Pähklipureja» on lugu tütarlapsest, kellest sirgub naine, ehk lugu romantilisest armastusest, mis suudab koletises näha kaunist printsi ja seega selle ka äratada, aga ka harmoonilise abielu unelmast. Esimeses vaatuses on kena väikekodanlik perekonnaidüll, milles Maria ja ta venna (keda tantsib huvitaval kombel tantsijanna en travesti ehk maakeeli noormeheks rõivastud neiu) suhted on ülemeelikud, kuid soojad (erinevalt Estonia versioonist, kus Frits on tunduvalt kiuslikum tegelane).
Teine vaatus toimub «jõulukuuse maal», kuhu Maria koos printsiga jõuluehtest lendlaevukesel saabub. Siinsete rahvatantsude esitajaiks on juba esimeses vaatuses osalenud rahvuslikud nukud, kes näivad olevat välja astunud justkui turistidele mõeldud suveniiripoodidest. Ja kui Maria ärkab üles oma ideaalset paarisuhet kujutavast unest, tervitavad teda heldinud vanemad ja tema kallis elusuurune Pähklipureja-nukk, kinnitades usku unes nähtu võimalikkusesse ka reaalses ilmas.
Otseülekanded teatrist kinosaali võtavad üha enam tuure ning nüüd näib, et METi ooperi- ja Inglise Rahvusteatri draamaülekannetele on lisandumas Suure Teatri ballett. «Pähklipureja» tegi avalöögi ja pani mõtlema selle üle, mida sellised ülekanded elava ettekandega võrreldes võidavad ja kaotavad, eriti näiteks ooperi kõrval.
Balleti puhul – ja see tuli «Pähklipurejas» eriti selgelt välja – on raskuseks see, et kaamera ei pruugi alati jälgida kõike ega isegi mitte olulisimat.
Näiteks on Grigorovitšil teise vaatuse adagio lahendatud Maria ja Pähklipurejast printsi lembeduetina, milles väga suur osa on nii rühmal kui kooril, mis täiendab ja pingestab dueti üldist meeleolu, kuid operaator keskendus selle asemel rohkem peategelastele ja nii jääb dueti üldine iseloom oma kujundlikkuses katkendilikuks.
Mõnikord näeb lähivaates – kinolinal on tantsijad veidi suuremad kui elus, tundub, et sageli oleme neil ninapidi juures – seda, mida tingimata pole vaja näha: tantsijate maskitaolist ilmet tantsutehniliselt keerukamate elementide sooritamisel, võimalikku tehnilist ebakindlust või apsu, mis laval võib kergemini kahe silma vahele jääda.
Näiteks teise vaatuse india tantsu meestantsija tasakaaluprobleemid ning naistantsija libisemise ja kukkumise. Kui teatrisaalis jäävad sellised asjad «üldplaani» tõttu ebaoluliseks, siis «suur plaan» toob mis tahes eksimused halastamatult välja.
Tants meediumina eeldab ooperist või draamast suuremat teabe edastamist vahetult kehalt kehale, millele ekraan loob teatud filtri. Siiski on suur ekraan midagi muud kui kodune televiisor – kuna tants on toodud lausa publikusse, on kehaline kaasaelamine ja -tantsimine täiesti võimalik.
Seda enam, et muusikat kuuleme nii, nagu «see jõuab dirigendi kõrvu», publikust tekkivad hääled seevastu on hajutatumad, kuigi aplaus näis kõlavat vahetult kinosaalist. Ja aplaus Suures Teatris on muidugi midagi muud kui Estonias ning sellele pühendati etenduse lõppedes vene traditsioonidele kohaselt küllalt palju aega.
Erinevalt teatrisaalis olijaist võis aga näha ka eesriide langemisele järgnevat – publikule nähtamatuid argielulisi, lavataguseid hetki (mida MET kunagi ei näita). Nii et selleski mõttes toob kaamera balleti publikule lähemale – ja ilmselt on maitse asi, kas see meeldib või mitte.
Oma HD-live-ülekannetega aga näitab Forum Cinemas, et on muutumas massikinost kultuuriasutuseks, kus kõrvuti laiatarbekauba, paismaisi ja kokakoolaga võib nautida ka elitaarsemat tavaari, kooki ja konjakit.
/nginx/o/2016/12/22/6198233t1h5690.jpg)