/nginx/o/2015/05/24/4104113t1h42a8.jpg)
Ajakirjanik Anvar Samost kritiseeris valitsust selle eest, et Ida-Virumaa tööjõuprobleemi lahenduseks mõeldi kiiruga välja ajutised lahendused, kuigi probleem oli paistmas juba aasta tagasi. Vaidlus valitsuse kaitseks sõna öelnud Kalle Muuliga läks Kuku raadio saates «Muuli ja Samost» tuliseks.
Samost arutles valitsuse välja käidud palgatoetuse mõttekuse üle. «Ida-Virumaa probleem ei ole see, et palgad oleks nii kõrged, et ettevõtted ei suudaks inimesi palgata,» arutles ta. «Kui keegi ettevõtja tahab minna Ida-Virumaale ja luua seal 20 töökohta, siis palgataseme pärast ei tohiks tal probleemi tulla. Pigem võib probleeme olla täpse spetsiifika või keeleoskuse pärast. Talupojaloogikaga ma ei kujuta ette ettevõtet, kes oma äriplaani teeb selle alusel, et riik pool töötajate palgast esimesel aastal kinni maksab,» kahtles ta toetuse vajalikkuses.
Seetõttu kritiseeris ta valitsust, et see pole võtnud ette põhjalikumaid ja pikaajalisema mõjuga samme. «Valitsusel on olnud naftahinna langus teada leebelt öeldes aasta, aga laias laastus poolteist aastat, et midagi teha. Selle asemel eelmine valitsus tõstis rahulikult nii saastetasusid kui ressursitasusid,» imestas Samost. «Huvitav küll, kust see teadmine vahepeal tekkis?»
«Ressursi- ja keskkonnatasudest rääkides, see on praegu kõige halvem otsustamise näide. Tegu on ajutise lahendusega, pikaajalist lahendust ei ole,» pahandas ta. «Nüüd on esimest korda häda nii suur, on lõpuks vaja minna Narva, teha seal teatraalne etendus ja öelda, et me üheks aastaks [kaheks – parandas Kalle Muuli] vähendame ressursitasusid,» pahandas Samost.
Kalle Muuli asus valitsuse otsust kaitsma. «Keskkonnatasud langetati praegu 2009. aasta tasemele,» osutas ta tähelepanu. «Mida oleks siis pidanud tegema? Ühe kuuga püsiv lahendus välja mõelda?»
Samost vastas, et püsiva lahenduse väljamõtlemiseks oli valitsusel aega enam kui aasta. «Mitu erinevat valitsuse koosseisu oleks saanud sellega tegeleda. Kogu probleem oli olemas, kogu info oli olemas...»
«Ma ei tea, mida eelmised valitsused oleksid võinud kõik teha, võib-olla ka kullast tee ehitada Ida-Virumaale?» torkas Muuli.
«Koalitsioonilepingu sõlmimisel oli situatsioon nafta hinnaga sama nagu ta on praegu, kõik need järelmid olid tolleks ajaks teada,» jätkas Samost. Muuli vastas, et viidates, et nafta hind on 10 kuu jooksul, mis koalitsioonilepingu sõlmimisest möödas, kukkunud kaks korda ning tööpuudus polnud lähedalgi sellele, mis praegu.
Samost imestas ka keskkonnatasude langetamisele kuluva summa üle. «Selle meetme jaoks leiti eelarvest väga suur raha - 40 miljonit eurot. Meil on palju väiksemate asjade pärast valitsuses tohutuid tülisid olnud, nüüd tõmmatakse ropsuga tulude realt selline raha, et lambist teha selline hädalahendus. Veel paar kuud tagasi ei rääkinud keegi sellest midagi,» põrutas Samost.
Muuli pani vastu: «Häda on, kui on tüli, ja häda, kui pole tüli?» ning arvas, et sellest pole midagi halba, et sellest enne ei räägitud midagi.
Samost jäi enda seisukohale, et tegu oli ootamatu sammuga. «See ei ole kaugele vaatav viis riiki juhtida, kustutades ainult tulekahjusid. Kui ma oleks selle tööstusharu esindaja, ma ausalt öeldes kardaks iga päev, et mida valitsus järgmisena teeb, ilmselt nad kardavadki! Tõstetakse saastetasusid ilma seoseta, kui asi hakkab käest ära minema, tõstetakse uuesti, ja siis kui paistab pankrot, siis tullakse Ida-Virumaale ja öeldakse olgu, me tõmbame kaheks aastaks need varasemad tõusud maha!».
«Mida valitsus teeb, kui mingi ime tõttu äkki peaks naftahind tõusma? Tullakse uuesti kokku ja öeldakse: ou, me võtame oma muutuse tagasi?» ironiseeris Samost.