/nginx/o/2007/08/07/1281t1hec26.jpg)
Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni juhi hinnangul on Postimehe aasta inimese tiitliga tunnustatud kopsuarst Tanel Laisaar kindlasti läbilöögivõimeline inimene, kelle juhtimisel tehtud esimene kopsusiirdamisoperatsioon viis Eesti kirurgia järgmisele arenguetapile.
Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni juhatuse esimees Jüri Terase sõnul on Tanel Laisaare juhtimisel tehtud kopsusiirdamisoperatsioon väga oluline: «See viib Eesti kirurgia, eeskätt transplantatsioonikirurgia järgmisele arenguetapile - lisaks sellele, et tehakse tavalisi kopsulõikusi, on nüüd võimalik aidata ka terminaalses [raskes – toim.] seisundis haigeid, kes muidu oleks võib-olla jäänud hooleta või pidanud kuskil välismaal kopsusiirdamist saama.»
«Rõõm, et see asi on ära tehtud. Selle ettevalmistamine võttis pikalt aega ja suur töö ära tehtud. Loodan, et see meeskond saab doktor Laisaare tunnustusest osa, sest see on ikkagi meeskonnatöö, aga igal meeskonnal on olemas juhtvedur,» sõnas Teras.
Küsimusele, milline peaks olema nüüd järgmine samm kirurgias, vastas ta: «Eks organeid, mida siirdada võimalik ja oleks vajalik, on veel ja osa siirdamisi Eestis ei tehta, näiteks südamesiirdamisi. Küll on näiteks PERH arendamas selles vallas koostööd Skandinaaviaga. Aga kõik on kinni finantsides – kuidas haigekassa raha leiab – ja prioriteetides,» arvas ta.
Ta tõdes, et iga uue innovaatilise lõikuse juurutamine võtab väga palju aega ja nõuab selle juhilt ka palju organisatoorset tööd, sageli mitmekordset ülerääkimist. «Läbilöögivõimelised inimesed suudavad sellist asja teha,» kinnitas Teras.
Teras ei soostunud kirurgide teisi saavutusi ükshaaval esile tooma: «Iga päev kirurgiat tehes on saavutus. Kui võtta patsiendi seisukohalt, on iga suurem operatsioon kellegi elule tagasi aitamine. Igapäevased lõikused on väiksed kangelasteod,» sõnas Teras.
«Kui vaatame makrotasandilt, siis on kogu meditsiinipersonal, kes ei ole veel laiali jooksnud raskemate aegade hirmus või saabumisel muule alale siirdunud, kangelastegu. Siin ei saa rääkida ainult arstidest, vaid ka õdedest, hooldajatest ja teistest, kelleta meditsiini tipud ei saaks toimida, nii et ka nende tööd ei saa alahinnata.»