Opositsioon ei toeta parlamendikomisjonide lindistuste hävitamist

Parlamendikomisjonide aastatetaguste istungite salvestised on praegu hoiul riigikogu kantseleis. Foto: Mihkel Maripuu

Nii opositsioonilise Keskerakonna, Vabaerakonna kui Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) fraktsioon tegid põhiseaduskomisjonile ettepaneku parlamendikomisjonide istungite helisalvestised siiski alles hoida, mitte protokolli koostamise järel hävitada.

Keskerakonna fraktsioon esitas täna komisjonide istungite protokolle ja salvestisi puudutavale eelnõule muudatusettepaneku, mis muudaks komisjonide istungite helisalvestamise reeglina kohustuslikuks. Salvestisi säilitataks ettepaneku kohaselt riigikogus nelja-aastase parlamendiperioodi lõpuni, misjärel antaks need hoiule rahvusarhiivi.

Istungite salvestamise tahab kõigile komisjonidele kohustuslikuks muuta ka EKRE fraktsioon, kelle muudatusettepaneku järgi säilitataks lindistusi 10 aastat. Saadikurühma esimehe Martin Helme sõnul võimaldaks istungite salvestamine kõiki hääletusi ja arutelusid hiljem kontrollida ning vaidlusi ja eriarvamusi paremini lahendada. Kontrollivõimaluse tagaks tema hinnangul ka salvestiste säilitamine 10 aastaks.

Vabaerakonna fraktsioon esitas eelnõule muudatusettepaneku, mis näeb ette, et dokumentide kavandeid, nende koostamiseks kasutatavaid abimaterjale ning aruteludeks ja konsulteerimiseks koostatud materjale säilitataks kas paber- või irdkandjal. Säilitamisele kuuluksid seega ka istungite salvestised, mida eelnõus käsitletakse protokolli koostamise abivahendina. Säilitatavad materjalid oleksid ettepaneku kohaselt piiratud ligipääsuga ehk asutusesiseseks kasutamiseks.

Parlamendi põhiseaduskomisjoni esimees, reformierakondlane Kalle Laanet on varem öelnud, et lindistuste võimalik säilitamine on edasise diskussiooni koht. Ta ütles kahe nädala eest eelnõu esimesel lugemisel riigikogus, et praegune lahendus, mis käsitleb salvestisi üksnes abimaterjalina, mis tuleb pärast protokolli valmimist hävitada, on kompromiss, mis on fraktsioonide vahel vähemalt enne esimest lugemist saavutatud.

Tema sõnul leiti komisjonis, et kui protokollid muutuvad eelnõuga senisest põhjalikumaks ning kajastavad nii istungi käiku, otsuste kujunemist, sõnavõtjate seisukohti kui nimeliselt ka hääletustulemusi, siis on see avalikkusele kõige tähtsam. «Kui me reguleerime ära protokolli vormi ja sisu, siis see, milliseid abivahendeid kasutatakse nende protokollide vormile ja sisule vastavaks tegemiseks, on iga komisjoni enda teha,» ütles ta.

Postimees kirjutas veebruari keskel, et kui veel aasta tagasi küpses riigikogus plaan muuta istungite helisalvestamine kohustuseks ja säilitada salvestisi vähemalt nelja-aastase parlamendiperioodi lõpuni, siis nüüdses eelnõus on mõlemast – nii koosolekute salvestamise nõudest kui ka salvestiste säilitamise kohustusest – loobutud. Õigupoolest ei kasutata sõna «salvestis» eelnõus ega seletuskirjas kordagi, selle asemel räägitakse dokumentide koostamise abimaterjalist, mille talletamist ja seeläbi ressursi raiskamist ei pea põhiseaduskomisjon otstarbekaks.

Eelmise aasta algul palju vaidlusi tekitanud ja riigikogu valimiste eel poliitilise üksmeele puudumise tõttu menetlusest tagasi võetud eelnõu järgi pidanuks komisjonid istungeid üldreeglina salvestama – erandiks vaid väljasõidud ja istungid, kus on jutuks salastatud küsimused –, salvestisi pidanuks säilitama riigikogu sama koosseisu volituste lõpuni ning põhjendatud huvi korral olnuks võimalik nendega komisjoni esimehe loal tutvuda.

«Komisjonis arutleti ka võimaluse üle säilitada helisalvestist kuni protokolli valmimiseni, kuid kuna on olnud olukordi, kui protokolli on vaidlustatud ning on osutunud vajalikuks seda kontrollida, siis leiti, et helisalvestis (juhul kui istung on helisalvestatud) võiks olla kättesaadav vähemalt kuni sama koosseisu lõpuni,» põhjendas põhiseaduskomisjon oma seisukohta toonase eelnõu teise lugemise seletuskirjas.

Seletuskirjas, mis koostati enne eelnõu tagasivõtmist kolmandaks lugemiseks, selgitas komisjoni toonane esimees, Reformierakonda kuuluv Rait Maruste, et salvestiste säilitamine koosseisu volituste lõpuni oleks tähendanud, et neid abimaterjale oleks säilitatud parlamendi töö huvides riigikogus.

Koosseisu volituste lõppedes pidanuks infot hindama rahvusarhiiv ning kui teave oleks tunnistatud arhivaaliks, oleks see antud toonase plaani järgi rahvusarhiivile üle. «Kui arhiiv aga ei hinda dokumente või materjale arhiiviväärtuslikuks, siis ei ole kohustust neid säilitada, mis aga ei tähenda, et tekiks kohustus neid hävitada,» kirjutas Maruste mullu jaanuari lõpus.

Riigikogu sotsiaaldemokraadist esimees Eiki Nestor leidis eelmise aasta alguses samuti, et kuna paljud arvajad ei ole kindlad, kui üksikasjalikud tulevad uute nõuete alusel koostatavad protokollid, võiks ka uue seaduse alusel kohustuslikus korras tehtavad salvestised anda säilitamiseks rahvusarhiivi.

Toona oli veel teisigi, kes pidasid vajalikuks tagada salvestiste säilimine, ja toonitasid, et riigikogu ei ole saladuste laegas. Valimiseelsele ajale ja konsensuse puudumisele viidates lükati otsustamine siiski uue, mullu märtsis valitud riigikogu koosseisu ülesandeks.

Samal ajal otsustas riigikogu juhatus, et kõik olemasolevad salvestised antakse hoiule rahvusarhiivi, kus neid saab tulevikus kuulata riigikogu esimehe loal. Praeguseks on riigikogu kantselei komisjonidest kokku kogunud 722 CD-plaaditäit helisalvestisi, mis sisaldavad istungite salvestisi aastatest 2002–2012.

Riigikogu kantselei kommunikatsioonijuhi Urmas Seaveri sõnul plaanitakse need rahvusarhiivile üle anda veel enne suvepuhkust. «Koos plaatidega annab kantselei juurde info, mis komisjoni istungid on igale konkreetsele plaadile salvestatud ning mis ajast need pärit on. Tänaseks on veidi üle poole plaatide kohta see info olemas, ülejäänutega töö veel käib,» rääkis Seaver veebruari keskel.

Lisaks on komisjonide istungite helisalvestisi riigikogu kantselei salvestiste võrgukettal. Nendega hakkab kantselei Seaveri sõnul tegelema pärast CD-plaatide üleandmist, et ka need jõuaksid lõpuks arhiivi.

Arhiivi jõudnud salvestised ei muutu automaatselt avalikuks, nagu ei ole seaduse järgi avalikud ka komisjonide istungid. See tähendab Seaveri sõnul, et kui keegi pöördub arhiivi poole sooviga mõnd kinnise istungi salvestist kuulata, peab selleks kõigepealt loa andma riigikogu esimees. «Helisalvestise kuulamise lubamisel tuleb kindlasti arvestada sellega, kas salvestis sisaldab seaduse alusel seatud juurdepääsupiiranguga teavet,» ütles ta.