Riikliku lepitaja leidmise epopöa jõudis valitsusse

Alampalga leppe allkirjastamine sotsiaalministeeriumis. Pildil vasakult: Tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar, Ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson, riikliku lepitaja kohusetäitja Henn Pärn ning tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski (seljaga). Foto: Tairo Lutter

Pärast aastaid kestnud vaidlust selle üle, kellest saab järgmine riiklik lepitaja, lõppes veebruaris viimane tähtaeg kokkuleppele jõudmiseks. Nüüd selgitab uue riikliku lepitaja avalik konkurss, mille korraldab sotsiaalministeerium ja mille tulemused on üsnagi ennustamatud.

26. veebruaril jõudis tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskini lakooniline kiri, milles teatatakse kahetsusega, et püüdlustest hoolimata ei jõudnud sotsiaalpartnerid järgmise riikliku lepitaja kandidaadi suhtes kokkuleppele.

Kirja edastasid Ametiühingute Keskliidu esimees Peep Peterson, Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni TALO esimees Agu Tuuling.

«Otsustasime, et me ei hakka põhjendama, kuivõrd kõik osalised teavad tausta,» tõdes Tuuling ja tunnistas, et protsessi võib juba epopöaks nimetada.

Kuue aasta jooksul on TALO juhi sõnul räägitud vähemalt neljast riikliku lepitaja kandidaadist, sh temast endast. «Tööandjate keskliit on kõik need kandidaadid lasknud sõelapõhjaks, põhjendamata, miks nad seda teevad, mingi kaudse väitega, et äkki ei ole tasakaalustatud lepitusmenetlus,» lausus ta.

Kokkulepe oli lähedal

Möödunud aasta septembris kiideti riigikogus heaks kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muudatuseelnõu, mille järgi kukkus 26. veebruaril tähtaeg, mil asjaosalised oleksid pidanud suutma kokku leppida.

Ühe viimase variandina arutati ametiühingute keskliidu endise esimehe Harri Taliga kandidatuuri üle. «Need isikud, keda on esitatud kandidaadiks, kaasa arvatud minu isik, ei saanud mingit selgitust, miks nad ei sobi,» nentis Tuuling ja tunnistas, et tunneb end solvatuna.

Tema selgitusel lepiti eelmise kümnendi algul kokku, et riikliku lepitaja kandidaate hakkavad ametiühingute ja tööandjate keskliit esitama n-ö kordamööda. Seekord pidid kandidaadi esitama ametiühingud.

«Tööandjate nägemus riikliku lepitaja rollist on, et tegemist peaks olema sõltumatu ametnikuga, mitte selgelt ühele poole kaldu olevaga,» ütles tööandjate keskliidu nõunik-kommunikatsioonijuht Gea Otsa.

Otsa sõnul vaagisid tööandjate keskliit ja ametiühingute keskliit riikliku lepitaja ametikohale mitut kandidaati, kuid ei leidnud mõlemale osapoolele sada protsenti sobivat. «Riiklik lepitaja leitakse kas tööandjate ja ametiühingute ühise kandidaadina või avaliku konkursiga. Tööandjate keskliit on konkursiga nõus, loodame, et selle kaudu leitakse Henn Pärnale vääriline järglane,» lisas ta.

Ametiühingute keskliidu esimees Peterson põhjendas, et kokkulepe jäi sel korral saavutamata ajapuuduse tõttu. «Esimesed kandidaadid, keda meie pakkusime, tööandjatele väga hästi ei sobinud ja seetõttu tuli meil lõpuks aega puudu,» sõnas ta.

Petersoni sõnul jäi lõpuks sõelale hulk kandidaate, kelle nimesid ta ei avalda. «Olime kokkuleppele vähemalt lähedal,» lausus ta ning lisas: «Oleks olnud soliidne, kui me oleks jõudnud kokkuleppele ja selle asja lahendanud. See oleks kindlasti olnud väärikam.»

Siiski ei näe Peterson mingit probleemi selles, et komisjon nüüd riikliku lepitaja leiab. «Me saame kindlasti hea lepitaja,» lohutas ta.

Kuna ametiühingute ja tööandjate keskliit ei saanud riikliku lepitaja kandidaadis kokkuleppele, valitakse kandidaat sotsiaalministeeriumi korraldataval avalikul konkursil. Viimase kinnitusel valmistutakse juba konkursi korraldamiseks.

Konkursi komisjon on kolmeliikmeline ning sellesse kuuluvad valdkonna eest vastutav minister, tööandjate keskliidu esindaja ja ametiühingute keskliidu esindaja. Kui juhtub, et ka avaliku konkursi korras ei õnnestu riikliku lepitaja kandidaati valida, esitab riikliku lepitaja kandidaadi vabariigi valitsusele tervise- ja tööminister.

Viis aastat kohusetäitjana

Henn Pärn, kes lootis 2013. aasta suvel lõpuks ameti maha panna, jäi kohtu otsusega riikliku lepitaja kohusetäitjaks edasi, kuna ametiühingud ja tööandjad ei soovinud streikide ajal uut lepitajat ametisse nimetada. Seda seni, kuni sotsiaalministeerium muudab iganenud seadust.

Nüüd on Pärn riikliku lepitaja kohusetäitja olnud üle viie aasta. Riiklikuks lepitajaks nimetati ta esimest korda aga juba 2001. aastal.

Pärna sõnul lootis ta, et ametijärglane leitakse kokkuleppe teel, kuid paraku nii ei läinud. «Kuidagimoodi ei õnnestu see asi. Selleks oli parasjagu aega ja ma tean, et seal tõsimeeli otsiti, aga nüüd tuleb avalik konkurss,» lausus mees.

Pärn nentis, et kuna varem pole avalikku konkurssi olnud, siis ei tea keegi, milline tuleb tulemus. Vähemalt on konkursi tegemiseks nüüd olemas seaduslik alus.

Kedagi lepitaja kohusetäitjaks enam nimetada pole võimalik. «Olen osalenud selle seaduse parandamise juures. Inimesel on siiski palju parem töötada, kui ta on lepitaja, mitte kohusetäitja. Mind ei ole see küll suurt seganud,» lausus Pärn ja lisas, et ta püüab ametis olla veel nii kaua, kuni uus inimene töö üle võtab.

Pärast pikka vaidlust on nüüd lootus, et protsess jõuab lõpule ja valitsus nimetab uue riikliku lepitaja kolmeks aastaks ametisse. Seda eeldusel, et nüüd jõutakse konsensusele.