Esmaspäeval kolleegidega lahkumispidu pidanud Harju maakohtu kauaaegse esimehe, viimased paar kuud tavakohtunikuna tegutsenud Helve Särgava (65) sõnul tegeldakse kuritegevuse puhul põhjuse asemel tagajärgedega.
Särgava: vangla ei paranda kedagi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Särgava alustas kohtunikuna 1975. aasta lõpus. Toonaseid aegu meenutades leiab ta, et saatus on olnud armuline, sest poliitilised juhtumid lahendati mujal. Kuid hinge närib siiski see, kui karm oli karistus Eesti Vabariigi meelespidamise eest.
«Kujutate ette, kui palju oli neid juhtumeid, kus noored panid 24. veebruaril välja sinimustvalge lipu? See kvalifitseerus huligaansusena ja selle eest oli ette nähtud kriminaalkaristus,» ütleb Särgava.
«Loomulikult oli see ebaõiglane, sest mis huligaansus see oli? Aga tolle riigi jaoks oli see väga tõsine. Hirm oli, et mine tea, mis lipu väljapanemisele järgneb.»
Tuttavad näod süüpingis
Paraku on Särgava oma pika staaži tõttu pidanud korduvalt ka samu inimesi karistama.
«Seda pole sugugi mitte üks kord juhtunud, et kui ma lähen toimikuga kohtusaali ja istun maha, siis teisel pool barjääri olev süüdistatav ütleb, et misasja, kuulge, kui kaua te kavatsete siin veel olla?!» räägib ta.
«Juba kümme aastat tagasi mõistsite mulle viis aastat! Nüüd ma olen juba ammu väljas ja teie olete ikka veel siin! Sellises olukorras ma mõtlen, et probleem pole mitte minus, vaid selles, et seesama inimene istub uuesti seal teisel pool barjääri,» jätkab ta.
Aga hoolimata sellest, et mõne inimese saatust on tulnud korduvalt suunata, ei ole Särgavat töö tõttu kordagi ähvardatud.
Põhjuseid, miks samad inimesed ikka ja jälle süüpinki satuvad, on Särgava sõnul mitu. «Ükski karistus ei likvideeri kuritegevust, vaid on tagajärg toimepandu eest. Samas peab see karistus näitama kõigile, et kui te niimoodi käitute, siis riik ei vahi lihtsalt pealt,» märgib ta.
Kui aga rääkida kuritegevuse põhjustest, siis on Särgava sõnul süüdi sotsiaalsed probleemid. Paraku tegeldakse Eestis tema sõnul peamiselt just tagajärgedega ja vähem põhjustega. «Kui räägiks ükskord ausalt ja avameelselt nendest põhjustest,» pakub ta välja.
Kohtusaalis on Särgaval tulnud ette juhtumeid, kus isegi kõige karmim karistus ei õigusta tehtud ebaõiglust. «Kui sa vaatad tema peale selles sisemises emotsionaalsuses – ega ma olen kõige tavalisem inimene, lihast ja luust –, siis esimese hooga mõtled, et sinu jaoks ei ole küll siin maailmas kohta. Ükski asi ei saa seda heastada. Aga siis unustad selle emotsiooni ja asud olema jälle kohtunik. Pragmaatiline! Ainult tõenditest ja asjaoludest lähtuv,» lausub ta.
Isegi pärast tuhandeid ja tuhandeid kordi kohtunikutoolile istumist usub Särgava, et inimesele peab andma võimaluse. «Kui ta on kuriteo toime pannud esimest korda – ja ma ei räägi siin tapmisest või rasketest narkootikumidega seotud kuritegudest –, siis tuleks inimestele anda võimalus. Ja eriti alaealistele,» leiab ta.
Mis puudutab vanglakaristust, siis Särgaval illusioone pole. «Vangla ei paranda kedagi. Kuid vangi peame saatma inimesed hirmuks teistele ja eelkõige hirmuks talle endale,» ütleb ta.
Mesilased ja farmitöö
Viimased 13 aastat on Särgava kohtunikutöö kõrvalt pidanud mesilasi. Hobi sai alguse juhuslikult, kui mahakantud mesilastarusid vedanud autost kaks tema koduaia taha potsatasid. Kuna nendesse tarudesse tulid mesilaspered ise sisse, siis ei jäänudki muud üle, kui mesinduse algtõdede omandamisega pihta hakata. Nüüdseks on kahest tuleroaks määratud tarust saanud kaheksa mesilasperega mesila.
Kaudselt on loomadega seotud ka Särgava tulevik, sest juba täna hommikul alustab ta tööd oma abikaasale kuuluvas Saidafarmis. Harjumaal Nissi vallas asuvas suurfarmis on 500 looma, 1000 hektarit ja oma meierei: «Seal tööd jagub!»