Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/12/20/486667t1hb7ad.jpg)
Kui enamik abituriente sirvib enne eksameid Eesti ülikoolide õppekavu, siis ujujad uurivad hoopis võimalusi suure lombi taga. See on nende ainuke võimalus tippujumisega jätkata.
Kolm finaalikohta, neli poolfinaalikohta, kolm rahvusrekordit – see on Eesti ujujate tase Dubai lühiraja MMil. Arvestades aastaid, kus Eesti ujuja pääs tiitlivõistluste finaali võrdus väikse sportliku imega, võivad ilmselt kõik koondislased rahulolust pakatada.
Mis vast veelgi olulisem – koondis pole ühe suure staari keskne, vaid tase on muutunud ühtlaselt tugevaks. Viis Eesti ujujat pääses MMil 20 parima sekka! Ja millisel individuaalalal veel võivad koondislased sellise näitajaga uhkustada?
Raha, raha, raha…
Tõsi, ilusate arvude taga peitub ka oma varjukülg. Nii MMil 4. koha saanud Jane Trepp, 5. koha saanud Triin Aljand kui ka meestest parim olnud Martti Aljand treenivad ja õpivad USA ülikoolides. Ujumisringkondades on laialt levinud arvamus, et tipptasemel läbilöömiseks tuleb Eestimaa tolm jalgelt pühkida.
«Väga rumal oleks Eestisse jääda! Nii õppimist kui ka treenimist ei saa kuskil paremini ühitada kui USAs. Seal harjutatakse tiimides, kus on väga palju kõrgel tasemel ujujaid,» arutles omal ajal EM-hõbedani jõudnud Kaire Indrikson.
Just suurtes meeskondades harjutamine on USAs õppivate ujujate jaoks suurim pluss. Seal peab pidevalt arenema, sest juba üksnes tiimisisene konkurents on niivõrd tugev. Eestis võib ülekaal konkurentide ees olla mäekõrgune, kuid maailmas ei pruugi ujuja mitte keegi olla.
Juba üksnes selle näitaja poolest ei saa Eesti kunagi USAle järele.
«Meil pole lihtsalt sellist kontingenti. Tipud on üksikud ja ujumine pole ala, mida saaks üksinduses heal tasemel teha. Nii suuri tiime ei saaks me ilmselt kunagi kokku,» nentis Indrikson ja nimetas veel USA ülikoolide plusse: «Spordibaasid, ülikoolide õppetöö on organiseeritud nii, et sportlane saab tipptasemel treenida, korralik abipersonal – tööd tehakse kõige kõrgemal tasemel.»
Tõsi, ka USA ülikooli süsteemis on oma miinused. Seal on kõik allutatud tiimile ja sportlased teevad nii nagu meeskonnale parim. Näiteks Triin Aljand pidi viimase õppeaasta treenima koos distantsiujujatega ja eksamite tõttu tuli Martin Liivamäel tänavustelt tiitlivõistlustelt kõrvale jääda. Kusjuures see pole sugugi esimene kord, kus USAs õppivad sportlased on pidanud talvistest tiitlivõistlustest õpingute tõttu loobuma.
Ometi on sealsed ülikoolid siiski Eesti ujujate jaoks üks parimaid võimalusi. Üha enam noori ujujaid kipub suure lombi taha, et tipptasemel treenimisele pühenduda. Eestis nad selliseid võimalusi ei näe.
Ent mis saab siis, kui USAs stuudium lõpule jõuab? Kuidas edasi treenida, kui ülikooli poolt enam rahalist toetust ei tule? Kas siis saab otsa ka Eesti ujujate sporditee? «Ma tõesti ei tea, mis siis saama hakkab. Triin päästis end ise heade tulemustega ära – ta hakkas ka Rahvusvaheliselt Olümpiakomiteelt stipendiumi saama. Aga mis teistest saab… ma ei taha sellele mõeldagi!» sõnas Indrikson, kelle hinnangul oleks Eestisse tulek sammuke tagasi.
Sama meelt oli ka Martin Liivamäe endine treener Urmas Jaamul, kelle sõnul pole Eestis võrdväärseid tingimusi. «Kodus tulevad muud mured ka veel peale. Ei saaks enam nii professionaalselt jätkata. Võimalik, et oma taset suudaksid nad hoida, aga kas ka edasi minna – see on juba iseküsimus,» nentis Jaamul.
Raha seab piirid
Kõik Postimehega vestelnud ujumistreenerid tõdesid, et sellegi spordiala suurimaks probleemiks on raha. Ei sportlaste ega ka treenerite toetused ei kannatavat mingit kriitikat. «Üksikute tippude eest treeneritele ei maksta. Juhendajad peavad endale kõrvaltööd otsima. Ma ei nõustu Erki Noolega, kes ütleb, et Eesti treenerid pole tasemel. See pole meie põhiprobleemiks,» sõnas Indrikson.
Ka Jane Trepi endine treener Tiit-Urmas Reiter kinnitas, et Eesti treenerid on teinud head tööd.
«Nii Jana Kolukanova kui ka Aljandid ja Trepp ning Annika Saarnak on suutnud sealsed koormused ära seedida ja arenguhüppe teinud. Järelikult on Eestis laotud põhi piisavalt tugev olnud,» sõnas Reiter.
Ent millal võiks üksnes Eestis treenides MM-finaali jõuda? See on küsimus, millele vastused puuduvad. Samas on Eestiski astutud esimesed sammud, et see unistus tulevikus reaalsuseks võiks saada.
Kaks aastat tagasi loodi Audentese spordikooli juurde ujumisrühm, lisaks on korralikult välja arendatud ujumiskoolid.
«Kui siinset süsteemi veelgi parandatakse ja Audentese spordikooli arendatakse tugevamaks, siis võib juba nelja-viie aasta pärast Eestistki taas üks ujumispärl maailma tippu jõuda,» sõnas Jane Trepi endine juhendaja Tiit-Urmas Reiter.