/nginx/o/2012/03/28/1029662t1hf863.jpg)
«Minimaalne on üks rootori vahemaa ehk kümme meetrit,» räägib kapten Armin Mau stoilise rahuga sellest, kui lähedal peavad helikopterid üksteisele olema, kui me mitme tuhande vaataja pea kohalt paraadil üle kihutame. Lükkan Robinsoni ukse seest riivi ja manan ette kivistunud ilme. Armutud 60 minutit raua ja füüsikareeglite taltsutamist minu närvide hinnaga võivad alata.
Paraad piloodi silme läbi: sekundite mäng Vabaduse platsi kohal (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piloot kapten Kalev Piirisild on jõudnud 24. veebruari varahommikul kodus vaid kiire kohvi võtta, kui ta juba kella kaheksaks Ämari lennubaasi koosolekule ruttab. Seal antakse viimane lihv kuu aega küpsenud detailsele lennukavale, mille keerukusest paraadi vaatajal vaevalt aimu on.
On väheteada fakt, et sarnaselt teisipäeva õhtul Tallinna südalinnas peaproovi teinud maaväelastega harjutasid ka piloodid päev varem Ämari lähistel täppislendu.
Kusagil Vasalemma valla metsades oli kujuteldav Vabaduse väljak, kus kõik raudlinnud nägid kurja vaeva, et õiges formatsioonis ja õigel ajal kohal olla.
«Piloodil on paraadil eksimisruumi pluss-miinus viis sekundit. Selle täpsusega peame Vabaduse platsilt üle lendama,» põhjendab Piirisild. «Formatsioonide vahe on 30 sekundit ja neid aegu tuleb hoida.»
Isegi kui täpselt aega jõutakse, seisneb trikk ühtlase tempo hoidmises: teised formatsiooni õhumasinad ei tohi juhtivast masinast maha jääda. Nii pole ime, et piloodid opereerivad omavahelises kõnes sekundi täpsusega. Ämaris aja ümardamist ei tunta.
Näiteks Vabaduse platsi kohal peab esimene õhusõiduk olema kell 12.37 ja 30 sekundit. Lisaks õppelennukitele lendavad paraadil piirivalvelennuk L-410, kaks Belgia hävitajat F-16, kaks hispaanlaste Eurofighterit, NATO luurelennuk AWACS ning õhuväe kopterid R44. Igaüks ise kiirusega. Armuaega pole, sest iga hilinemine riskiks kogu plaani nurjata.
Igapäevane ime
Piirisild tunnistab, et tegelikult on see elukutselise lenduri jaoks üsna väike eneseületus. Paraadil lendavad piloodid, kes parasjagu vahetusse määratakse. Viimased kaks aastat on mees võinud nautida aastapäeva kodus teleka ees või Vabaduse väljakul rahva hulgas.
Täna piloteerib ta ühte kahest õhuväe õppereaktiivlennukist L-39, mis paraadi kohal lendab tagasihoidlikud 400 kilomeetrit tunnis.
«Enne ülelendu ei tunne midagi. Siis teed oma tööd, jälgid sekundeid ja kiirusi. Võib-olla väike närvihetk on eelmisel õhtul kodus, kus mõtled, et homme on paraad – kas kõik on tehtud täpselt nii nagu vaja? Lennu ajal kindlasti mingit närveerimist enam ei tohi olla,» räägib Piirisild.
Minuga on veidi teine lugu. Kell on 12.01. Õhuväe kolm rohelist Robinsoni helikopterit tõusevad lennuraja kohale ja jäävad sinna rippu nagu koolibrid. Ootame stardiluba.
Heidan pilgu paremast aknast välja. Belglaste F-16 hävitajad süstivad eemal lennurajalt õhku. Momendiks künnab tulejutt nende taga maad ning märg asfalt sülitab üles majesteetliku pahvaka veeauru.
Kiiremad on ette lastud, võime minna. Et õhuruumi võimalikult vähe häirida, lendavad kopterid paraadile määratud navigeerimispunktide järgi.
/nginx/o/2016/02/24/5088177t1h1088.jpg)
Esimene neist on Ääsmäe metsade kohal. Tosin minutit hiljem jõuame Sakku. Edasi siirduvad rohelinnud Ülemiste järve lõunakallast mööda Pärnu maanteele, et sealt paraadile märkamatult juba otse Piritale hiilida.
Nagu Saku kandis ajujahti pidanud jahimehed, vaatab ka staadionitäis Pirital jalgpalli mängivaid lapsi koptereid suud ammuli. Ka Lexuse maasturi omanik, kes parasjagu Pirita teel politseipatrullilt trahvi saab, näib sama imestunud.
Aeg parajaks
Kolmteist pikka minutit tiirutavad kopterid üksteise järel ovaalis Pirita linnaosavalitsuse roosa majani ja sealt tagasi Maarjamäe memoriaalini, et siis uuesti ümber pöörata.
See on paraadi ülelennu võtmemoment – ootetsoonis aja parajaks tegemine. Samal ajal, kui Robinsonid Pirita kohal sekundeid kulutavad, teevad liitlaste hävitajad sama kusagil Tapa linna kandis.
Formatsiooni juhtkopteri piloot leitnant Loe-Dominic Sillat teeb aja nullimiseks kirurgi täpsusega veel ühe järsu täisringi ja võtab lõpuks suuna Vabaduse platsile. Kaks jälitajat kerkivad tema tiibadele.
Umbes 150-kilomeetrilise tunnikiirusega süstib kolme kopteri tandem 150 meetri kõrguselt üle vaatajate peade, et Kaarli kiriku taga taas hargneda. Kui peaproovil eksiti viis sekundit, siis paraadil õnnestus esitus sekundipealt.
«Me arvutasime kiiruse teataval määral jooksvalt ümber, sest oli näha, et väga tugev vastutuul oli,» räägib Sillat hiljem. «Lõpus osutus siiski vajalikuks teha see 360 sinna otsa, sest muidu oleks pidanud peaaegu paigallennus Vabaduse platsile minema, see polnuks hea mõte.»
Teist kopterit piloteerinud kapten Mau selgitab, et piloot peab olema oma mõtetes alati kaks sammu ajast ees. «Kõik peavad teadma, mida oodata.» Just seetõttu teadsid jälitajad isegi sidet kasutamata, et juhtkopter teeb kiire lisaringi ja seejärel tuleb püüda tal täiskiirusel sabas püsida.
Täpselt tund hiljem maandume taas Ämaris. Hävitajate piloodid on juba kohal ja võtavad sööklas lõunat, nagu poleks midagi juhtunud. Kopteripilootide debriifil valitseb pidulik meeleolu. Tuule kiuste formatsioon õnnestus. Tuli aga ka omajagu pingutada.
«Lendamine ei tundu pealtnäha nagu midagi keerulist – liigutad kange. Tegelikult peab «protsessor» kogu selle aja täistuuridel töötama, ja kui maha tuled, oled täiesti läbi,» ütleb kopterieskadrilli ülem kapten Martin Noorsalu.
Vabariigi aastapäeva õhtul on lennugrupil ehk pilootidel ja tehnikutel ilus traditsioon. Nad saavad õhtul kokku pidulikus vormis ühes restoranis. Võetakse eelnev aasta kokku, tähistatakse vabariigi aastapäeva.
«Siis kas saame kiita või saame veel rohkem kiita,» naljatab leitnant Sillat. Olgu kuidas on, neljapäev on taas tööpäev.
/nginx/o/2016/02/24/5088179t1h4f32.jpg)